Avatud on taotlusvoor rahvusvähemuste kultuuripärandit tutvustavate sündmuste (näiteks festivalide, laatade jm) korraldamiseks. 

Projektide tulemusel on rahvusvähemuste kultuuripärandiga seotud traditsioonid elujõulised ning Eesti avalikkusele enam nähtavad.

Keda ootame toetust taotlema?

Taotlejaks võib olla Eestis registreeritud mittetulundusühing, kelle põhikirjajärgne tegevus on seotud rahvusvähemuste kultuuri säilitamise ja arendamisega.

Mida tuleb taotlust esitades arvestada?

• Toetust antakse projektidele, mida alles viiakse ellu või hakatakse ellu viima ja mis pole veel lõppenud.
• Toetust ei saa taotleda rahvusvähemuste katusorganisatsioonid.
• Toetatavad sündmused peavad toimuma Eestis, aga toetust võib seejuures taotleda ka külaliste kutsumiseks väljastpoolt.
• Maksimaalselt saab taotleda kuni 6000 eurot.

Rohkem infot antud taotlusvooru kohta leiab rubriigist "Avatud konkursid". 

Taotlusvooru rahastab Kultuuriministeerium.

Integratsiooni Sihtasutus koos Kultuuriministeeriumiga kuulutas 10. detsembril 2024 juba 25-ndat korda välja lõimumispreemia laureaadid.

Tunnustuse lõimumise arengu toetamise eest pälvisid koorijuht Hirvo Surva, laulja Alika Milova, Iloni Imedemaa haridusjuht Anne Suislep, Ida-Virumaa Rahvuskultuuriühingute Ümarlaua juht Aleksandr Dusman ja telekanali ETV+ toimetus. Lõimumispreemia laureaadid valis valdkonna ekspertidest koosnev komisjon enam kui 50 kandidaadi seast, keda Eesti inimesed ja organisatsioonid esitasid avaliku konkursi käigus. Möödunud kultuuririkkuse aasta puhul anti seekord välja ka „Kultuuririkkuse aasta eripreemia“.

Järgnevalt saab lugeda intervjuusid tänavuste võitjatega:

• „Lõimumise raudvara“ – Aleksandr Dusman
• „Aasta sillalooja“ – Hirvo Surva
• „Aasta säde“ – Alika Milova
• „Aasta sõnumikandja“ – ETV+ toimetus
• „Kultuuririkkuse aasta eripreemia“ – Anne Suislep

2024. aasta lõimumispreemiate laureaat kategoorias „Kultuuririkkuse aasta eripreemia“ on Anne Suislep. Ta on Haapsalu ja Läänemaa Muuseumide koosseisus tegutseva Iloni Imedemaa haridusjuht ning Haapsalu Noorte Huvikeskuse draamaringi juht. Anne tegi täpselt seda, milleks Kultuuririkkuse aasta ellu kutsuti – viis kokku Haapsalu kogukonna peredega, kes on saabunud mujalt, näidates mõlemale osapoolele kogukonna kultuurilist mitmekesisust. Teise algatusena kirjutas ja lavastas Anne Haapsalu Noorte Teatriga lavastuse „Ingerimaale“, mille tegemise käigus uuriti koos ingerisoome noortega oma päritolu ja loodi side oma juurtega. Anne mõtteid lõimumisteemadel saab lugeda allpool.

1. Miks olete otsustanud panustada tegevustesse, mis Eesti inimesi kokku viib? 

Mulle tundub, et minu amet nii Iloni Imedemaal haridusjuhina kui ka Haapsalu Noorte Teatris lavastajana eeldabki seda, et inimesi tulebki Eestis kokku viia. Kokku viia erinevate lugude ja kunstide vahendusel. Ma lihtsalt ei kujutaks seda teistmoodi ette.

2. Mis neis tegemistes suurima rõõmu pakkus? Mis tuli üllatuseks? Aga proovikiviks?

Eks algul seoses koolivaheaja programmi ettevalmistusega oli ikka mure, et kas üldse leidub peresid, kes oleksid valmis oma maa kultuure tutvustama. Minu suureks rõõmuks ei tulnud neid kaua veenda. Kõik pered valmistusid kohtumisteks ülima põhjalikkusega ning tegemistesse olid kaasatud ka lapsed. Üllatas, et isegi, kui sa oled mõnda maad külastanud, siis on ikkagi lõputult asju, mida sa selle riigi kohta ei tea. Hea meel oli ka selle üle, et kõiki neid kohtumisi kajastas ka kohalik leht Lääne Elu, nii sai laiem publik tuttavaks meie kaaslinlastega.

 Lavastusse "Ingerimaale" näitlejate valimine ei kulgenud nii lihtsalt. Algselt oli plaan kaasata ka mõni ingerisoome juurtega professionaalne näitleja. Need, kelle ingerisoome juuri ma teadsin ja pakkumise tegin, olid hõivatud teiste projektidega. Tekkis korraks kahtlus, kas üldse sel aastal jõuabki muude tegemiste kõrvalt lavastust välja tuua ja kas üldse mina olen see õige inimene seda tegema? Vastutus nii valusa ja tundliku teema käsitlusel oli suur. Kas ka noored on üldse valmis usaldama ja selle mängulise reisiga kaasa tulema? Õnneks olid! Nende pühendumus nii keerulise teema mängimisel oli imetlusväärne.

3. Kuidas täna ise tehtut hindate ja milliseid plaane teete selle põhjal tulevikus? Ka lõimumise seisukohalt.

Kuna Haapsalus elab ligi 40 eri rahvust, siis "Kultuuririkas Haapsalu" koolivaheaja programm võiks kindlasti tulevikus saada järje uute maade ja peredega. Iloni Imedemaa on selleks ju väga sobiv koht, kuna Ilon Wiklandil tuli hakkama saada sõjapõgenikuna uues riigis, Rootsis. Etendust "Ingerimaale" plaanime mängida ka järgmisel aastal. Kui kellelgi tekkis soov meie etendust näha, siis võib julgelt Haapsalu Noorte Teatriga ühendust võtta.

4. Kes olid need inimesed, kes on teid tänavu/üleüldse nende tegevuste juures aidanud/inspireerinud?

Minu põhitöö on väga inspireerivas keskkonnas koos suurepäraste töökaaslastega - Ilon Wiklandile pühendatud muuseumis Iloni Imedemaal, Haapsalus. Kindlasti on olulised jõuallikad olnud Ilon Wiklandi elu ja looming, mis annavad kinnitust, et rasketest hetkedest on võimalik välja tulla ning suure töö ja pühendumisega võib saavutada palju ilusat ja head. Minu tugisambaks on armsad kolleegid muuseumis, kellega koos ja kelle abil julgen ma ellu viia suuri ideid, mõnikord isegi selliseid, mis algul tunduvad ehk võimatud. Kummardus ja kallistused Maarja Kõutsile, Anton Pärnale, Laura Eichhorstile, Triin Reemannile, Katrin Ehrlichile , Rael Ojasoole, Merilin Seppile ja Kadri Laurile.

Ma olen ka tohutult tänulik nendele viiele perele, kes vabatahtlikult olid valmis tulema ja tutvustama oma maa kultuure Imedemaa koolivaheaja programmis "Kultuuririkas Haapsalu"- perekonnad van Schie, Strauss, Stamberg, Tervonen, Cullen ja Karydi.

Minu teine südamelähedane teema on teatri kaudu vahendada inimeste elulugusid.  Seoses Haapsalu Noorte Teatri lavastusega "Ingerimaale" olen tänavu kohanud väga heldeid, andekaid, abistavaid ja hea huumoriga inimesi. Lavastus Ingerimaale sai teoks tänu nendele inimestele: Emmi Nasanova Säreverest, Sonja Nüganen Tallinnast, Kärolin Kikas ja Liina Kikas Vigalast, Triin Reemann, Uku Suislep, Tõru Kannimäe, Luise Stamberg, Tereese Stamberg  Haapsalust, Taisto Uuslail Otepäält,  Indrek Kalbus ja Taisto Raudalainen Tallinnast. Koostöö nendega oli  väga-väga julgustav ja inspireeriv.

Kõige rohkem olen südamest tänulik meie esivanematele ja inimestele, kes oma lugusid seoses Ingerimaaga on jaganud. Paljud lood, mida kuuleb etenduses on  alates 90ndate aastate keskelt intervjueeritud ja lindistatud Taisto Raudalaineni poolt. Need on väga-väga olulised ja loodetavasti saame neid kunagi raamatukaante vahelt ka lugeda!

5. Kui palju argielus teistest rahvustest inimestega kokku puutute? Mida on see juurde andnud? Mis on murelikuks teinud?

Kuna Ilon Wikland on maailmakuulus kunstnik, siis meie muuseumi külastavad inimesed üle kogu maailma, Jaapanist Islandini. Samuti on minu ämm pärit Leedust ja lisaks suhtlen ma oma endiste koolikaaslastega Soomest sotsiaalmeedia vahendusel. Kuulumine Lääne- Eesti Ingerisoomlaste Seltsi hoiab mind pidevalt ka kursis ingerisoome teemadega. Suhtlemine  erinevate kultuuritaustaga inimestega on alati rikastav ja silmaringi avardav.

Hetkel ma valutangi südant kõige rohkem ingerisoome teemadel. Kas võibki nii juhtuda, et Stalini tahtmine saab teoks - hävitada üks rahvakild, keda keegi enam ei mäleta, isegi mitte ingerisoomlaste järeltulev põlvkond?

6. Mille poolest on lõimumine oluline? Millele soovitate suuremat tähelepanu pöörata?

Ma olen teismelisena pidanud samuti lõimuma uude kultuuri ja ma tean, et see ei ole üldse lihtne. Keeruliseks tegi selle minu jaoks see, kui pidin oma eakaaslastele hakkama seletama, et mu isa on ingerisoomlane ja Mauno Koivisto tagasipöördujate programmi raames oleme jõudnud tagasi oma esivanemate koju—Soome. Elasin ja käisin Soomes koolis aastatel 1997 - 2001. Koolikaaslased Soomes ei olnud ei programmist ega ka ingerisoomlastest üldse midagi kuulnud ja ma jätsin neile alguses väga kahtlase fantaseerija mulje. Kuna minu perekonnanimi oli tollal venepärane, siis automaatselt tähendas see neile ka seda, et olen pärit hoopiski Venemaalt.

Minu arvates teadmatus tekitab alati paksu pahandust ja eelarvamusi. Seepärast on oluline tutvuda erinevate kultuuridega juba varakult. Kui me kohtume Eestis mõne muu rahvuse esindajaga, siis tuleks võib olla kõigepealt pöörata tähelepanu sellele, mis meid ühendab ja seob. See tuleks esimestel kohtumistel kindlasti kasuks. Lõppude lõpuks oleme me kõik inimesed oma rõõmude ja muredega.

7. Olete selleaastase lõimumispreemia laureaat. Mida see tähendab teie jaoks ning kas ja millist jõudu annab see teile edaspidiseks?

See teeb südame väga-väga soojaks ja annab kinnitust, et olen oma energiat ja aega kulutanud õigetele teemadele. Emana närib alati hinge, et äkki oleksin proovisaali asemel võinud veeta päeva koos perega. Õnneks olen ma osa oma pereliikmeid kavalalt ka enda tegemistesse kaasanud ja oleme saanud niiviisi rohkem koos olla. Iga tunnustus ja märkamine annab jõudu tegeleda teemadega, mis on mulle südamelähedased.

2024. aasta lõimumispreemiate laureaat kategoorias „Aasta sõnumikandja“ on telekanali ETV+ saatesari „Keeleveski“. Sari koosneb 12st saatest, mis on laiendanud telekanali ETV+ vaatajate võimalusi avastada eesti keelt ja kultuuri. Saatesari on imeline näide, kui tulemuslikult saab pakkuda üheskoos õpetlikku ja meelelahutuslikku. Sõnum, mida saatesari kannab ja mida edastavad ise selle teekonna läbi teinud kõneisikud, on kogemustest tulenev usk ühisesse keele- ja kultuuriruumi, mida Eestis saame koos jagada. Saatesarjast ja lõimumisteemadest laiemalt räägib ETV+ peatoimetaja Ekaterina Taklaja.  

1. Miks olete otsustanud panustada tegevustesse, mis Eesti inimesi kokku viib?

ETV+ oligi loodud eesmärgiga ühendada ja tugevdada Eesti ühiskonda läbi ühise info- ja kultuuriruumi loomise. Üleminek eestikeelsele õppele andis saate ideele hoogu juurde. Sel hetkel otsustasime, et teeme saate ära.

2. Mis neis tegemistes suurima rõõmu pakkus? Mis tuli üllatuseks? Aga proovikiviks?

Saate Keeleveski kavandamine ja ülesvõtmine, nagu televisioonis ikka. Ja loomulikult vaataja huvi valminud saate vastu pakkusid suurima rõõmu.

3. Kuidas täna ise tehtut hindate ja milliseid plaane teete selle põhjal tulevikus? Ka lõimumise seisukohalt.

Väga tore oleks kui eesti keele saade oleks püsiv saade ETV+i telekavas, mitte projektipõhine. Siis tekiks vaatajal harjumus ja regulaarne võimalus oma eesti keele teadmisi täiendada ja arendada. Selleks on vaja aga lisaressursi, mida hetkel kahjuks kanalil ei ole.

4. Kes olid need inimesed, kes on teid tänavu/üleüldse nende tegevuste juures aidanud/inspireerinud?

Olen tänulik ERR-i juhatusele toetuse eest ja loomulikult kogu saatemeeskonnale, kes formaadi välja mõtles ja ellu viis, ja tublitele autor-saatejuhtidele, kelle seas Jelena Skulskaja, Marika Kransiver, Viktor Marvin, Dan Rotar ja Anton Aleksejev.

5. Kui palju argielus teistest rahvustest inimestega kokku puutute? Mida on see juurde andnud? Mis on murelikuks teinud?

Olen päris palju puutunud teistest riikides Eestisse kolinud inimestega, kellele Eesti on nüüd kodu. Näen, et täielikult sulanduda Eesti ühiskonda on neile keeruline kultuuriliste erinevuste ja eesti keele mittepiisava valdamise tõttu. Mulle aga meeldib erirahvustest inimestega tuttavaks saada, sest see rikastab ja avardab maailmavaadet.

6. Mille poolest on lõimumine oluline? Millele soovitate suuremat tähelepanu pöörata?

Lõimunud ühiskond on tugevam ühiskond, ka julgeoleku mõttes.

7. Olete selleaastase lõimumispreemia laureaat. Mida tähendab teie jaoks ning kas ja millist jõudu annab see teile edaspidiseks?

See on suur tunnustus kogu ETV+i meeskonnale ja väga tore jõulukingitus. See annab juurde kindlust selles, et venekeelsel meedial üldiselt ja konkreetselt ETV+il on tulevikku ja et me teeme midagi õigesti.

2024. aasta lõimumispreemiate laureaat kategoorias „Aasta säde“ on Alika Milova. Ta on Eesti laulja, kes on edukalt osalenud paljudel laulukonkurssidel ja esindas Eestit 2023. aasta Eurovisioonil. Alika on noor, andekas ja populaarne laulja, kes on oma Narva ning Ida-Virumaa päritolu üle uhke. Pöidlahoidmine Alikale ühendas Eestimaa Eurovisiooni eel üheks tuksuvaks südameks. Nüüd paneb ta veelgi rohkem südameid ühiselt lööma muusikasündmustel ja projektides, mis toovad kokku erinevaid kogukondi. Näiteks mitmed koostööprojektid erinevate lauljatega või oma esivanemate pärandiga seotud paladest koosnev kava koos Arno Tammega, millega esineti Pärimusmuusika Lõikuspeol. Oma nakatavalt särava isiksusega lõhub Alika eelarvamusi ja süstib innustust koos unistuste poole pürgida.

1. Miks olete otsustanud panustada tegevustesse, mis Eesti inimesi kokku viib? 

Mulle tundub see sisimas õige, kui on ja pakutakse projekte mis teisi/erinevaid rahvuseid aidata võivad.

2. Mis neis tegemistes suurima rõõmu pakkus? Mis tuli üllatuseks? Aga proovikiviks?

Proovikiviks osutus näiteks Viru Laulu raames Olav Ehala repetuaari õppimine ja selle esitamine, kuid olen teistpidi väga tänulik selle kogemuse eest. Rõõmu pakub pigem tunne, et saa muusikaga pakustada integratsiooni edendamisse.

3. Kuidas täna ise tehtut hindate ja milliseid plaane teete selle põhjal tulevikus? Ka lõimumise seisukohalt.

Tunnen, et kuna olen seni esitanud ja kirjutanud lugusid nii eesti, vene, inglise kui ka Ukraina keeles, siis jätkan seda kindlasti ka tulevikus ja juba läbi selle “sulatan/põimin” ma erinevaid rahvuseid kokku puhtalt läbi enda muusika.

4. Kes olid need inimesed, kes on teid tänavu/üleüldse nende tegevuste juures aidanud/inspireerinud?

Eelkõige on aidanud mind selles minu pere ja minu vanemad, kes panid mind juba lapsepõlvest Eesti kooli. Inspireerinud on ehk elu Ida-Virumaal ja Narvas, kuna armastan ka täna seal käija ja kontserte anda.

5. Kui palju argielus teistest rahvustest inimestega kokku puutute? Mida on see juurde andnud? Mis on murelikuks teinud?

Murelikuks on teinud see, et Ida-Virumaale kahjuks liiga paljud muusikud ei jõua ja kontserte endma paraku ei lähe. Juurde on mulle erinevate rahvustega suhtlemine andnud pigem perspektiivide kujundamisel ja nende igapäeva eluga kaasa mõtlemisel.

6. Mille poolest on lõimumine oluline? Millele soovitate suuremat tähelepanu pöörata?

Sooviksingi ehk aidata, et rohkem muusikat ja muusikuid Ida-Virumaale ja Narva jõuaks, kuna need on kaunist paigad, mida inimesed vahel isegi ei tea ega oska esmajoones külastada. Samuti elades multikultuurses maailmas, on oluline väärtustada kõiki ja teha üheskoos asju, mis säilitaks meis rahu ning aitaks ehk ka üksteist ja erinevaid kultuure paremini mõista.

7. Olete selleaastase lõimumispreemia laureaat. Mida tähendab teie jaoks ning kas ja millist jõudu annab see teile edaspidiseks?

See annab mulle kindlasti juurde teadlikkust, et see mida me teen on märgatud ning õige. Lõimumispreemia tunnustus annab mulle motivatsiooni seda ka edaspidi teha ning erinevaid rahvuseid edaspidigi kokku tuua.

2024. aasta lõimumispreemiate laureaat kategoorias „Aasta sillalooja“ on Hirvo Surva. Ta aitas Eesti Muusikanõukogu suurejoonelise muusikaprojekti „ViruLaul24“ kunstilise juhina ühendada Ida-Virumaa koolinoori ühistesse tegevustesse kultuuri vallas. Projekti raames moodustati Ida-Virumaa koolide ja Tallinna kooride õpilastest ühendkoor, mis valmistas ette ja esitas 2024. a taasiseseisvumispäevale pühendatud kontsertidel Kohtla-Järvel, Narvas ja Toilas koorilaule koos Narva linna sümfooniaorkestriga. Hirvo Surva mõtteid lõimumisteemadel saab lugeda allpool.

1. Miks olete otsustanud panustada tegevustesse, mis Eesti inimesi kokku viib?

Eesti on väike, et siin peab tegema kõike koos, ja kokku tooma neid, kes võivad tunda end tõrjutuna...

2. Mis neis tegemistes suurima rõõmu pakkus? Mis tuli üllatuseks? Aga proovikiviks?

Rõõm tuleb sellest kui näed, et see tegevus teeb neile inimestele rõõmu ja annab inspiratsiooni edasi tegutsemiseks! Proovikiviks oli Ehala muusika.

3. Kuidas täna ise tehtut hindate ja milliseid plaane teete selle põhjal tulevikus? Ka lõimumise seisukohalt.

see algatus väärib edasitegemist sest neelavad inimesed ootavad seda, läbi sellise tegevuse ehk läbi muusika on lõikumine kõige orgaanilisem,  muusika kui keel mida kõik tajuvad ühtemoodi.

4. Kes olid need inimesed, kes on teid tänavu/üleüldse nende tegevuste juures aidanud/inspireerinud?

kogu meeskond(naiskond) Eesti Muusikanõukogust, minu head kolleegid Elo Üleoja, Raul Talmar ja Kirill Gorjušin ja kogu Viru laul 2024 meeskond!

5. Kui palju argielus teistest rahvustest inimestega kokku puutute? Mida on see juurde andnud? Mis on murelikuks teinud?

igapäevaselt puutun kokku paljude erinevate rahvustega, kasvõi tudengid Eesti Muusika ja Teatriakadeemias. Teeb rõõmu, et paljud just noored tunnevad huvi meie kultuuri vastu.

6. Mille poolest on lõimumine oluline? Millele soovitate suuremat tähelepanu pöörata?

oluline, et inimesed kes elavad ühel maalapil ühes kultuuriruumis saaksid sellest ka aru...

7. Olete selleaastase lõimumispreemia laureaat. Mida tähendab teie jaoks ning kas ja millist jõudu annab see teile edaspidiseks?

Ikka on meeldiv kui pannakse tähele tegevust millele pühendud! See innustab ka edasi tegutsema.

2024. aasta lõimumispreemiate laureaat kategoorias „Lõimumise raudvara“ on Aleksandr Dusman, Ida-Virumaa Integratsioonikeskuse ja Kultuuriministeeriumi juurde loodud Ida-Virumaa rahvuskultuuriühenduste ümarlaua pikaaegne juht. Sel aastal 80. juubelit tähistanud Aleksandr on aastakümneid silmapaistvalt töötanud lõimumisvaldkonna tööpõllul. Aleksandri eestvedamisel teostatud projektide loetelu hõlmab mitmeid pikaajalisi traditsioone. Ta on ka Ida-Virumaal toimunud kümne sallivust ja konfliktiennetust edendava rahvusvahelise konverentsi autor ja elluviija. Ta ise on tutvustanud Eesti kodanikuühiskonda ja lõimumisprotsesse erinevatel rahvusvahelistel konverentsidel ning hoidnud piirkonna lõimumisvajadusi päevakorras keskvalitsuse juures.

1. Miks olete otsustanud panustada tegevustesse, mis Eesti inimesi kokku viib?

Ma arvan, et Eestis, eriti selles regioonis (Ida-Virumaal), kus ma olen elanud 55 aastat, on vaatamata eestlaste ja Eestis elava mitme rahvusvähemuse esindajate mentaliteedi, ajaloolise ning kultuurilise kogemuse ja elustiili erinevustele meid ühendavate aspektide otsimine ja teadvustamine ehk üks peamisi keerulisi ülesandeid, mille lahendamine tagab kõigi Eesti elanike vastastikuse mõistmise ning rahumeelse ja heanaaberliku kooseksisteerimise. Ma mõistan, et seda ei ole lihtne saavutada, kuid oma elukogemustest lähtuvalt usun, et raske ja pidev töö selles valdkonnas toob kindlasti kaasa positiivsed tulemused.

2. Mis neis tegemistes suurima rõõmu pakkus? Mis tuli üllatuseks? Aga proovikiviks?

Minu suurim rõõm on äratundmine, et suurem osa Eesti elanikest on tegelikult sotsiaalselt väga aktiivsed ning seetõttu on üsna lihtne ja kerge leida partnereid, kes on valmis meid meie asjades ja ettevõtmistes igati aitama mitte ainult sõnade, vaid ka tegudega. Mitmerahvuselise Ida-Virumaa elanike vabatahtlik, pikaajaline ja aktiivne osalemine meie konverentsidel, näitustel ja festivalidel võimaldab tuua erinevaid praktilisi näiteid üldiselt Eesti ja sealhulgas Ida-Virumaa elanike kultuurilisest rikkusest. Need näited on meeldivalt üllatavad ja rõõmustavad. Muretsema paneb popkultuuri domineerimine ja vähene huvi oma rahvus-(kultuuri-)juurte vastu noorte seas.

3. Kuidas täna ise tehtut hindate ja milliseid plaane teete selle põhjal tulevikus? Ka lõimumise seisukohalt.

Peamine on see, et aastate jooksul on suudetud säilitada ja mõnel juhul ka edasi arendada paljude kohalike elanike loomingulist kultuuripotentsiaali Ida-Virumaa erinevates omavalitsusüksustes. Väga hea oleks jätkata kohalike omavalitsuste ja riigiasutuste koostööd rahvuskultuuriseltsidega ning leida uusi viise ärgitama noori tegelema rahvuskultuuriga.

4. Kes olid need inimesed, kes on teid tänavu/üleüldse nende tegevuste juures aidanud/inspireerinud?

Ida-Virumaa eripära seisneb rahvuste ja kultuuride mitmekesisuses. Seetõttu võimaldavad osalejate arvu, eesmärkide ja ülesannete poolest suured ühisprojektid kaasata nende teostamisse erineva kultuurilise ja rahvusliku taustaga üksikosalejaid ja kollektiive. Nimelt nemad on uute eesmärkide, ideede ja tegevuste allikad ja innustajad. Minu põhiabilised on olnud rahvuskultuuriseltside liikmed Ida-Virumaa Ümarlauast, mis on juba umbes 30 aastat teinud edukat koostööd Eesti Kultuuriministeeriumi ja Integratsiooni Sihtasutusega.

5. Kui palju argielus teistest rahvustest inimestega kokku puutute? Mida on see juurde andnud? Mis on murelikuks teinud?

Nii regiooni eripära kui ka oma tegevuse tõttu tuleb sageli suhelda teistest rahvustest inimestega. Loomulikult on see nii uute ideede kui ka uute ettevõtmiste allikas. Häirivad teatud katsed nivelleerida rahvuskultuuride hoidmist ja arendamist.

6. Mille poolest on lõimumine oluline? Millele soovitate suuremat tähelepanu pöörata?

Ilma lõimumiseta ei ole võimalik saavutada Eesti elanike ühendusviiside otsingul positiivseid tulemusi. Soovitan pöörata rohkem tähelepanu erineva rahvusliku taustaga inimeste suhtlusele.

7. Olete selleaastase lõimumispreemia laureaat. Mida tähendab teie jaoks ning kas ja millist jõudu annab see teile edaspidiseks?

Oli suur au kandideerida selle aasta lõimumispreemiale. Usun, et selle pälvimine on tunnustuseks kõigi Ida-Virumaa rahvuskultuuriseltside edukale tööle.