Kas teadsid, et iga viies eestlane elab väljaspool Eestit? Meie üleilmne kogukond on ligi 200 000 inimesega suurem kui enamik Eesti maakondi kokku. Selleks, et sidemed kodumaaga ei katkeks ja oluline info jõuaks kõigi eestlasteni – olenemata sellest, kus maailma nurgas nad elavad – on loodud üleilmse eestluse infovärav globalestonian.com.

„Üleilmse eestluse ehk globalestonian.com on meie otseliin suhtluseks kaasmaalastega üle maailma,“ rõhutab Integratsiooni Sihtasutuse üleilmse eestluse valdkonnajuht Kaire Cocker. „Pea 200 000 inimest on väga suur kogukond – see näitab, kui oluline on hoida ja tugevdada sidemeid ning olla ühises inforuumis. Meie eesmärk on pakkuda võimalusi ja tuge, mis aitavad hoida kontakti Eestiga ning toetada üleilma eestlaskonna sidusust.“

Infovärav koondab ühte kohta Eesti uudised, kultuuri- ja keeleõppe võimalused, praktikaprogrammid, ärikontaktid ning info kogukondade tegemistest üle maailma. Sealne sündmuste kalender aitab hoida silma peal üleilmsel eestlaste elul – iga kogukond saab lisada oma üritusi, et info jõuaks kõigini.

„Tahame, et iga eestlane, sõltumata elukohast, tunneks end osa Eesti loost. Tänases globaalses maailmas on pea igaühel meist mõni sõber või sugulane, kes elab välismaal – oluline on, et nad teaksid, kust hoida kontakti kodumaaga,“ lisab Cocker.

Heaks näiteks on Austraalias elanud Johanna Rivers, kelle teekond Eestisse kulges samm-sammult. „Alguses polnud mul üldse plaani Eestisse tulla, rääkimata siia kolimisest. Ma küll igatsesin Eestit ja otsisin viisi, kuidas kuidagi „ühenduses olla“, aga ma ei teadnud, kust alustada,“ sõnab ta. „Tahtsin rohkem teada Eestist!“

„Selle otsingu käigus jõudsingi GlobalEstonianini ja sealt leidsin justkui pooltee lahenduse – võimaluse saada väikese „Eesti ampsu“, ilma et oleksin pidanud kohe kolimisotsust tegema. Nii avastasin ka Välisministeeriumi praktikaprogrammi, mille kaudu sain tulla Eestisse praktikale. See kogemus aitas mul hiljem leida töö ja otsustasin isegi siia mõneks ajaks elama jääda,“ lisab Johanna.

Möödunud aasta kasutajauuring näitab, et huvi Eesti vastu on suur: pea 80% välismaal elavatest eestlastest jälgib Eesti uudiseid vähemalt kord kuus. Infot saadakse enim Facebookist, Eesti väljaannetest, väliseesti organisatsioonidest ja voogedastusplatvormidelt.

Portaalis leiab:

• praktilisi nõuandeid rubriigis Ekspert vastab;
• infot eesti keele õppimise võimaluste kohta iseseisvalt;
• ülevaate noorte suvelaagritest Eestis;
• tuge noortele, kes soovivad tulla praktikale või õppima;
• infot kogukondade ürituste rahastamisvõimaluste kohta;
• praktilist juhendmaterjali neile, kes soovivad Eestisse tagasi tulla.

Huvitav fakt: viimastel aastatel on Eestisse naasnud üle 6000 Eesti juurtega inimese aastas ning see number on kasvutrendis. Tagasitulijatele pakub teabevärav rubriiki „Eestisse elama“, kust leiab teenuseid ja kogemuslugusid sujuvaks tagasipöördumiseks.

Globalestonian.com kasvab jõudsalt – juba täna kasutab seda iga kuu ligi 4000 inimest, portaalil on tuhanded jälgijad sotsiaalmeedias ja kogukond aina aktiveerub.

Infoväravat haldab Integratsiooni Sihtasutus koostöös Välisministeeriumi, Kultuuriministeeriumi ning Haridus- ja Teadusministeeriumiga.

Tallinnas toimunud rahvusvaheline lõimumiskonverents „Ühtsus ja mitmekesisus – tasakaalu otsingul“ keskendus sellele, kuidas hoida ühiskonda sidusana ajal, mil kiirete muutuste ja kriiside mõju nõrgestab kuuluvustunnet ning võimendab polariseerumist.   

Konverents tõi kokku üle kahesaja osaleja – teadlasi, poliitikuid ja kodanikuühiskonna esindajaid, et arutleda lahenduste üle, mis aitavad erinevuste keskel ühist pinnast leida.  

Kultuuriminister Heidy Purga sõnul on ühtsuse ja mitmekesisuse vahel tasakaalu leidmine iga demokraatliku ühiskonna suur proovikivi. „Ühiskonna tugevus peitub võimes kaasata ja kuulata. Ühtsus ei tähenda, et kõik peaksid mõtlema ühtemoodi, vaid et suudame hoida ühist väärtusruumi ka siis, kui meie vaated ja kogemused on erinevad,“ ütles Purga. „Demokraatia ei ela ainult poliitilistes institutsioonides – see elab inimeste igapäevastes otsustes, viisides, kuidas me suhtleme ja kuidas me teineteist väärtustame.“   

Integratsiooni Sihtasutuse juhataja Dmitri Moskovtsevi sõnul esitab kasvav mitmekesisus Eesti ühiskonnale uusi väljakutseid. „Küsimus on selles, kas näeme selles probleemi või uut potentsiaali ja arenguvõimalusi. Sest just sellest mõtteviisist sõltub, kas võimendame võimalikke pingeid või keskendume lahendustele. Tähtis on teadvustada, kui hästi me suudame luua tingimusi, mis toetavad erineva taustaga inimeste kaasatust ja kuuluvustunnet ühiskonnas,“ sõnas Moskovtsev.  

OSCE rahvusvähemuste ülemvolinik Christophe Kamp tõstis esile Eesti tõenduspõhise lähenemise ja keelekümblusprogrammid, mis on aidanud eri taustaga lastel edukalt toime tulla eestikeelses hariduses ning vähendanud kihistumise riski. Tema sõnul on sellised lahendused olnud eeskujuks ka teistele riikidele. Kamp rõhutas nii õpetajate kui ka kogukondade eestvedajate igapäevaste väikeste tegude tähtsust, mis aitavad inimestel end Eesti ühiskonda kuuluvana tunda. 

Briti Nõukogu Iirimaa esinduse direktor Kerry McCall Magan tõi oma ettekandes välja kultuurikoostöö rolli sidemete ja usaldussuhete loomisel. Tema sõnul on eri riikide kogemus näidanud, et kõige tõhusamad on algatused, mis toovad inimesed kokku ühiselt tegutsema: haridusprojektid, loomeprogrammid, meediapädevuse arendamine ja piiriülesed ettevõtmised. Need aitavad eri kogukondadel üksteist paremini mõista ning loovad pinnase usalduse kasvuks, mis on olnud oluline ka Iirimaa ja Ühendkuningriigi suhetes.  

Arutelupaneelis „Demokraatia säilenõtkus – unistus või ühiskonna valik?“ käsitlesid professor Zsuzsa Csergő (Queensi Ülikool, Kanada), dr Marina Nord (V-Dem Instituut, Göteborgi Ülikool, Rootsi) ja professor Stefano Braghiroli (Tartu Ülikool) demokraatlike riikide vastupanuvõimet olukorras, kus polarisatsioon ja globaalsed kriisid ühiskondi pingestavad. Esile kerkis see, et demokraatia vastupidavus sõltub nii vähemuste sisukast kaasamisest kui ka institutsioonidest, mis loovad ruumi osaluseks ja dialoogiks eri rühmade vahel. Tutvustati värskeid andmeid demokraatia langustrendist maailmas, kuid rõhutati, et seda on võimalik tagasi pöörata, kui ühiskonnad tajuvad ohumärke varakult ja hoiavad elus arutelukultuuri. Paneelist jäi kõlama, et demokraatia püsivus eeldab avatust, mitmekesisust ja usaldust.  

Loengus „Mis on demokraatlik säilenõtkus ja kuidas seda tugevamaks teha?“ selgitas professor Wolfgang Merkel (Berliini Sotsiaalteaduste Keskus), et järjestikused kriisid muudavad demokraatiad haavatavamaks ning stabiilsust aitab hoida tasakaal institutsioonide, poliitiliste tegutsejate ja kogukondade vahel. Merkeli sõnul on demokraatia vastupanuvõimet vaja tugevdada dialoogi ja kaasamise kaudu. 

Eesti parlamendierakondade esindajate arutelus osalesid Raimond Kaljulaid (SDE), Lea Danilson-Järg (Isamaa), Maria Jufereva-Skuratovski (Reformierakond), Vadim Belobrovtsev (Keskerakond), Mart Kallas (EKRE) ja Aleksei Jašin (Eesti 200). Arutelus räägiti kuuluvustunde vähenemisest, kriiside mõjust ja sellest, miks tuleb poliitilisi otsuseid ühiskonnale rohkem avada. Mitu esinejat rõhutas suurema dialoogi ja inimeste kaasamise tähtsust, märkides et pikemas vaates aitab sidusust suurendada ka üleminek eestikeelsele haridusele.

Arutelupaneelis „Kuuluvustunne ja ühiskonna ühtsus – kust see alguse saab?“ arutlesid dr Anneli Portman (Soome Tervise ja Heaolu Instituut), dr Olha Mukha (Vastupidavuse ja Taastamise Instituut, Suurbritannia / Ukraina), prof Andero Uusberg (Tartu Ülikool) ja Kristjan Kaldur (Balti Uuringute Instituut), tuues esile, et kuuluvustunne kujuneb inimeste igapäevaste kogemuste, väärtusruumi ja kogukondlike suhete kaudu ning on tihedalt seotud nii infokeskkonna, poliitiliste valikute kui ka rühmaidentiteediga. 

Konverentsi saab järele vaadata siin.

Kuuluvustunde vähenemisse nii eestlaste kui ka siin elavate muust rahvusest inimeste seas ei tohi suhtuda kergekäeliselt ega võtta seda paratamatusena. Ühiskonna ühtsuse ja mitmekesisuse vahel tuleb leida mõistlik tasakaal, arutlevad ühiskonna sidususe ja rändevaldkonna eksperdid Marianna Makarova ja Olga Sõtnik Kuku raadio saates “Kirillitsas Eesti”.

“Küsimus “Kust algab kuuluvustunne?” sarnaneb sellega, kui küsime, kas enne oli muna või kana,” võrdleb rahvusvahelise Lõimumiskonverentsi programmijuht Marianna Makarova Integratsiooni Sihtasutusest. “Kas see saab alguse hetkest, kui mina otsustan olla osa ühiskonnast ja võtan ise midagi ette? Või tekib kuuluvustunne siis, kui mind võetakse vastu ja selle peale tunnen, et olen teretulnud ja hoitud?” 

Ühest vastust muna-või-kana-küsimusele ei ole, niisamuti kuuluvustunde puhul. Kuid muret tekitab märgatav tendents, et inimeste hinnang oma kuuluvustunde kohta on paari viimase aastaga tuntavalt vähenenud, mida kinnitavad ka andmed. “Kui 2022. aastal ütles 93 protsenti eestlastest, et tunnevad end Eesti ühiskonda kuuluvat ja 74 protsenti neist olid selles täiesti kindlad, siis praegu on need näitajad vastavalt 83 ja 50 protsenti – ehk ainult pooled eestlastest on oma kuuluvustundes kõhklusteta kindlad. Muust rahvusest inimeste seas on see muutus olnud veelgi drastilisem: nende osakaal, kes märgivad kasvõi mingi kuuluvuse tundmist, kukkus 74 protsendilt 44 peale, sel ajal kui nende osakaal, kes kuuluvust ei tunne, kasvas 31 protsendini,” nendib Makarova.

Kas see on miski, mille pärast muret tunda? 

“Mina võtaksin seda tõsiselt,” ütleb ta kindlameelselt. “Kuuluvustunne on peremeheliku suhtumise alus oma kodukanti või riiki – et seda hoida ja vajadusel kaitsta. Kuuluvustunde langus aga on vaikne märk võõrandumisest. Inimene, kes tunneb, et kuulub ühiskonda, on ka palju vähem vastuvõtlik konfliktsetele ja ühiskonda lõhestavatele sõnumitele. Kui miski tema elus ebaõnnestub, mõtleb ta väiksema tõenäosusega, et selle taga on ebaõiglus või kellegi kuri tahe. Kuuluvustunne on turvatunde allikas, mis aitab võtta vastutust enda elu eest ja tegutseda konstruktiivselt ja ühiselt.” 

“Kas hakkad Eesti riiki armastama?”

UNHCR – ÜRO Pagulasameti Eesti esinduse juhi Olga Sõtniku sõnul on selge, et inimeste tunnetust on mõjutanud lähedal asuv sõda ning sellest tingitud hirmud ja erimeelsused. “Kuuluvustunne tekib siis, kui inimesed tunnevad, et nad kuuluvad kokku – et neid seob miski ühine, mis on olulisem kui nende erinevused. Kui eri rahvusest ja kultuuridest inimesed jagavad ühiseid väärtusi, tunnevad end turvaliselt ja saavad osaleda otsuste tegemisel, loob see kõik eeldused ühtsuse ja kuuluvustunde tekkeks ühiskonnas.”

Sõja tõttu on Eestisse põgenenud kümneid tuhandeid inimesi. Kuid kas meil on andmeid ka nende meelsuse või ühtsustunde kohta? Sõtnik selgitab, et oluline on rände kategooriaid eristada ja mõista, et pagulaste puhul ei küsita riiki saabumisel nende meelsust, sest nende puhul on tegemist sundolukorraga.

“Pagulased on eriline rände kategooria, kes on sunnitud oma kodudest lahkuma – nad lahkuvad seepärast, et kodumaal on sõda või neid ootab surmanuhtlus, sest neil on “vale” poliitiline seisukoht või nad on teisest religioonist. Kui inimene saabub piirile ja palub asüüli, ei küsi temalt keegi, kas hakkad Eesti riiki armastama. See ei ole sel hetkel asjakohane küsimus, oluline on inimest aidata, pakkuda talle turvatunnet.”

Kohanemine ja lõimumine hakkab toimuma ajapikku pärast saabumist ning see on paljuski individuaalne. “Mõned inimesed lõimuvad väga hästi ja võtavad omaks uue kodumaa reeglid, teised mitte nii hästi,” märgib Sõtnik, täpsustades, et edukaid kohanejaid on hulga rohkem, olgugi et need lood ei tõuse nii selgelt esile.

“Kahjuks kajastatakse nii Eesti meedias kui ka välismaal pigem läbikukkunud juhtumeid, kus inimesed ei saa hakkama, kus uus olukord on olnud nii vastuvõetamatu, et inimene on sooritanud kuriteo või läinud n-ö halvale teele. Negatiivseid juhtumeid tuuakse esile, samas on kümneid tuhandeid inimesi, kes saavad hästi hakkama, kes panustavad oma uutes kogukondades ja ühiskondades – inimesi, kes töötavad ja kelle lapsed käivad koolis. Need lood jäävad aga kajastamata,” kirjeldab ta põhjuseid, miks võib pagulaste lõimumisest jääda kallutatud pilt.   

“See on nagu lennukitega – kui üks lennuk kukub alla, on see suur skandaal, millest kõik kirjutavad, aga kui kümned tuhanded lennukid lendavad taevas ja maanduvad turvaliselt, siis sellest ei räägi keegi.“

Tasakaalu otsinguil 

Just ühtsustunde tekkimine on üks neid teemasid, mis võetakse vaatluse alla 12. novembril toimuval Lõimumiskonverentsil. Rahvusvaheliselt tunnustatud eksperdid, teadlased ja praktikud Eestist ja mujalt käsitlevad peamisi murekohti integratsioonis ning toovad näiteid edukatest praktikatest. Juba 12. korda toimuv Lõimumiskonverents kannab tänavu pealkirja “Ühtsus ja mitmekesisus – tasakaalu otsingul”. 

“Praegune julgeolekuolukord nõuab meilt ühtsust, pidevalt on vajadus teha kiireid otsuseid. Selleks peame olema kohe ühel meelel, ilma et meil oleks aega kaaluda, vaagida ja lahendada oma erimeelsusi. Kuid mitmekesisus on loomulik osa demokraatiast ja oluline on eriarvamusi lahendada läbi avatud dialoogi, kus kõigil on õigus esitada küsimusi ja saada vastused ning vajadusel tõsta häält, et kellegi õigused või vajadused ei jääks süsteemselt tähelepanuta – see on oluline demokraatia vastupidavuse allikas,” arutleb Makarova konverentsi põhiküsimusele mõeldes. “Ja teisalt, kuidas hoiame elus tervislikku mitmekesisust? Väärtustades erinevusi – oluline on meeles pidada, mis põhimõtted ja väärtused meid ühiskonnana ühendavad. Meil kõigil on samuti omad arvamused ja seisukohad, kuid sotsiaalmeedias kipume jääma oma arvamustega infomullidesse. Kus siis on see koht, kus ühiskonnana kokku saame, et läbi dialoogi üksmeelele jõuda? Konverentsil otsimegi loengute ja arutelude kaudu tasakaalu nende väljakutsete vahel.”

Kuula 23. oktoobril Kuku raadio eetris kõlanud saadet “Kirillitsas Eesti” siin.

Integratsiooni Sihtasutuse koostööpartnerid teevad igapäevaselt tööd selle nimel, et Eestis elavad uussisserändajad saaksid vajalikku tuge ja tunneksid end siin koduselt. Selles lugudesarjas anname neile hääle, et rääkida oma tööalastest rõõmudest, väljakutsetest ja õppetundidest. Seekord jagab oma mõtteid Kirill Badikin, kes tegutseb Eesti Punases Ristis kriisivaldkonna eestvedajana ning haldab aktiivselt ka Facebooki kogukonda “Ukraina sõbrad Eestis”.

"Kui Ukrainas sõdivad kaitsjad ja kangelased teavad, et nende lähedased on võõras riigis hoitud ja toetatud, aitab see neil pere pärast muretsemise asemel keskenduda oma riigi ja rahva kaitsmisele," räägib Kirill Badikin, Eesti Punase Risti juhatuse liige ja kriisijuht ning Facebooki kogukonna „Ukraina sõbrad Eestis“ eestvedaja põhjustest, mis teda töös innustavad. 

Kirilli tee kohanemisvaldkonda sai alguse 2022. aasta kevadel, kui Venemaa alustas täiemahulist sõda Ukrainas. "Tundsin, et ei saa jääda kõrvaltvaatajaks," meenutab ta. Algul abistas ta Eesti Punase Risti üleskutsel nii humanitaarabi sorteerimise ja komplekteerimisega kui ka psühholoogilise esmaabi osutamisega. Seejärel aitas Tallinna sõjapõgenike vastuvõtukeskuses Ukrainast saabuvaid põgenikke registreerida ja neile kohanemisinfot jagada. Mõne aja pärast vastas ta juba Eesti Pagulasabi kontoris infotelefoni sadadele kõnedele ja konsulteeris põgenikke lühiajalistes majutuskohtades.

Täna töötab Kirill Eesti Punase Risti juhatuse liikme ja kriisijuhina ning tegutseb jätkuvalt ka kogukondliku liidrina sotsiaalmeedias. Tema eestvedamisel on Facebooki grupp "Ukraina sõbrad Eestis" kujunenud üheks edukaimaks info- ja toetuskanaliks, mis aitab ukrainlastel leida tee Eesti ühiskonda.

Töö inimeste heaks

Kirilli töö keskmes on alati olnud inimene. Eelkõige puutub ta kokku Ukraina sõjapõgenikega, kuid Eesti Punase Risti kaudu jõuab ta ka paljude teiste sihtrühmadeni – nende seas on nii töö- ja pererändajaid, rahvusvahelise kaitse saajaid kui ka kolmandate riikide kodanikke.

"Puudega või raskemat haigust põdevate inimeste kohanemine on tihti keerulisem," toob ta välja valdkonna, mis jääb sageli tähelepanuta. Sellised inimesed vajavad spetsiifilist tuge, alates puude tuvastamisest kuni kogukondliku tugivõrgustiku loomiseni, mis aitab neil ühiskonnas hakkama saada. "Liikumis-, nägemis- ja kuulmispuudega inimestele on selgelt vaja neile kohandatud kohanemisprogrammi, sest ka tööturule saamine ehk iseseisva toimetuleku tagamine on nende puhul raskendatud."

Küsimused, millega Kirilli poole pöördutakse, on sageli väga praktilised: töö leidmine, eesti keele õpe, Ukraina dokumentide uuendamine, ajutise kaitse või muu staatuse pikendamine. Kuid üha enam kerkivad esile ka vaimse tervise teemad. "Kahjuks on mõnigi sõjas kaotanud oma lähedase või lähedane on pantvangis või teadmata kadunud – sel juhul on vaja kedagi, kes aitab seda lahti mõtestada ja toetada, ilma hinnanguteta," selgitab ta. Tõenäoliselt kasvab vaimse tervise teenuste vajadus tema sõnul edaspidi veelgi.

Tugivõrgustike looja ja usalduse hoidja

"Minu lähenemine põhineb kaasamisel, usaldusel ja süsteemsel koostööl," kirjeldab Kirill oma tööd. "Minu eesmärk ei ole osata vastata kõikidele küsimustele, vaid viia inimesed oma ala ekspertideni, kellelt nad saavad õiget infot ja tuge." Tugev vabatahtlike võrgustik, mille arendamisele ta Eesti Punases Ristis kaasa aitab, on oluline tugi, eriti kriisiolukordades, näiteks võimaliku massilise sisserände korral.

Tööpäevadesse rõõmu toob inimeste tagasiside ja teadmine, et nad on saanud oma murele lahenduse. "Kuna ukrainlastel on kombeks väga emotsionaalselt suhelda, muu hulgas tänada, siis nii mõnigi kord teeb see tänuavaldus silma märjaks ja tõesti innustab jätkuvalt inimesi abistama – saad aru, et see, mida teed, on ikkagi vajalik," märgib ta.

Lood, mis kriibivad valusalt

Kirilli töö ei ole siiski ainult rõõm ja tänutunne. Emotsionaalselt raskeimad hetked on olnud kohtumised endiste Ukraina sõjavangidega – viimase aasta jooksul on neid olnud kolm. "Kuigi olen viimastel aastatel üsna karastunud, olles kokku puutunud väga paljude inimeste lugudega, siis sõjavangistuses olnud kangelaste lugusid on tõsiselt raske kuulata. Venemaal vangistuses viibinute ebainimlik kohtlemine, inimeste piinamine, neile väga jõhkral kombel füüsiliste vigastuste tekitamine ja inimeste vaimselt hävitamine – need kokkupuuted on olnud kõige keerulisemad ning võtnud minult nii mõnegi une," tunnistab ta ausalt. 

Supervõime: inimeste ja süsteemide ühendamine

Kui küsida, mis on tema tööalane „supervõime“, vastab Kirill tagasihoidlikult, ent kindlalt: "Ma arvan, et minu supervõimeks on oskus luua usalduslikke kogukondi ning ühendada inimesed ja süsteemid – olgu selleks sotsiaalmeedia, riiklike asutuste esindajad või kogukonnad ise." Ta on uhke nii selle üle, et on saanud käivitada suuremõõtmelise infovõrgustiku kui ka toetanud inimesi väga isiklikult.

"Tunnen uhkust, et olen saanud koos paljude ägedate inimestega aidata inimestel võõras keskkonnas kiirelt ja mugavalt kohaneda ja lõimuda uue ühiskonnaga. See teadmine, et oled suutnud inimest tema keerulisel eluetapil toetada ja sellest on talle ka päriselt olnud kasu, teeb rõõmu ja innustab edasi toimetama."

Artikkel ilmus kohanemise valdkonna koostööpartnerite uudiskirjas. Uudiskirja saamiseks täitke vorm.

Integratsiooni Sihtasutus kutsub tööandjaid ja personalivaldkonna spetsialiste osalema vebinaril „Toeta töötaja keeleõpet!“, mis toimub 2. detsembril kell 11.00–12.00. Vebinaril anname nõu tööandjatele ja tutvustame juhendmaterjali, kuidas toetada keeleõpet töökohal. 

Vebinaril pakutakse praktilisi lahendusi, kuidas keeleõpe ja töötegemine saavad käia käsikäes. 

Vebinaril kirjeldame

• kuidas toetada eesti keele õpet töökohal
• mis kasu toob keeleõpe kogu organisatsioonile
• juhendmaterjali „Toeta töötaja keeleõpet!“
• kuidas tuua keelepraktika tööellu ja mida teha, kui ressurssi napib?
• kuidas kummutada ettekäändeid, et töötajatele ei saa pakkuda eesti keele õpet?

Kuidas tuua keelepraktika tööellu?  Kuidas kummutada ettekääne, et töötajatele ei saa pakkuda eesti keele õpet? 

Keeleoskusesest võib sõltuda töö ja töötaja leidmine või oma erialal edasi jätkamine. Tööandja on keerulises olukorras, sest osad tublid töötajad ei oska nõutud tasemel eesti keelt. Heast keeleoskusest on huvitatud kõik: klient, töötaja kui ka tööandja. 

Esinejad:

Katrin Maiste, Integratsiooni Sihtasutuse tööturuteenuste valdkonnajuht

Helena Metslang, Tartu Ülikooli keeleõppepoliitika teadur

Robert Szabo (Saksamaa), haridusteaduse magister, rahvusvaheliste keeleprogrammide arendaja ja õppejuht

AJAKAVA

11.00 Sissejuhatus. Eesti keele õpe ja praktika avalikus sektoris. Katrin Maiste

11.10 Juhendmaterjali lähtekohad ja mida see tööandjale pakub. Helena Metslang

11.15 Rahvusvaheline vaade tööalasele keeleõppele ja koolitustele. Robert Szabo

11.20 Keeleõppevajadused ja -kogemused Tallinna, Tartu ja Narva organisatsioonides. Helena Metslang ja Robert Szabo

11.30 Kuidas korraldada keeleõpet töökohal juhendi abil? Helena Metslang ja Robert Szabo

11.45 Küsimused ja arutelu

Liitu vebinariga “Toetada töötaja keeleõpet!“. Vebinar toimub Microsoft Teams keskkonnas Koosoleku link  

Juhendmaterjal Integratsiooni Sihtasutuse kodulehel: https://integratsioon.ee/toeta-tootaja-keeleopet

Juhendmaterjali on rahastatud riigieelarvelistest allikatest ja Euroopa Liidu 2021–2027 ühtekuuluvus- ja siseturvalisuspoliitika fondide (ESF) toel kultuuriministri 15.03.2023 käskkirja nr 80 „Eesti ühiskonnas lõimumist, sealhulgas kohanemist toetavate tegevuste elluviimiseks toetuse andmise tingimused“ projekti nr 2021-2027.4.07.23-0005 raames.