Näiteid äärmusse kaldumisest ehk radikaliseerumisest leiab meid ümbritsevatest uudistest pea iga päev. Aga mis paneb inimese äärmuslike ideede poole pöörduma ja mis aitab seda ennetada? Ekspertide sõnul on üks oluline võti kuuluvustunne: kui inimene tunneb end täisväärtusliku ühiskonnaliikmena, jääb vähem ruumi kogukondadele, mis pakuvad kuuluvust vastandumise kaudu.
Seepärast ei ole sidus ühiskond pelgalt heaolu, vaid ka turvalisuse küsimus. Eestis on radikaliseerumise oht valdkonna ekspertide hinnangul praegu küll madal, kuid tähelepanelikkust nõuab siiski kasvutrend noorte, eeskätt noormeeste seas.
Siseministeeriumi nõunik Heidi Maiberg rõhutab, et äärmuslike ideede levikus ei ole Eestis viimasel ajal toimunud suurt hüpet ning ka Kaitsepolitsei aastaraamatutes hinnatakse ohtu madalaks. „Kuid jah, on väike kasvutrend,” tõdeb ta. „Ennekõike on mure just noormeeste pärast, kelle puhul näeme paremäärmusluse tõusu. Aga võrreldes teiste süütegude või probleemidega on selliste juhtumite hulk väike. Proovimegi teha nii, et see nõnda jääks.“
Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuris tegutseb neljast inimesest koosnev radikaliseerumise ennetamise grupp, kelle igapäevatööks ongi just võimalikel radikaliseerumise nähtudel silma peal hoida ja sekkuda. Grupi liige Sting Marek Frank Valgus ütleb, et tema südameasjaks on noored, kelle seas on kõige nähtavam – nagu tõi välja ka Maiberg – just paremäärmuslus.
„Kuuluvustunne on see, mis on noortele kõige tähtsam,“ ütleb Valgus, tuginedes oma politseitöös saadud kogemustele. “Interneti ja sotsiaalvõrgustike kaudu võivad ka väikeses Eesti linnas või külas elavad noored tunda end osana suurest rahvusvahelisest kogukonnast, isegi kui nende läheduses samade vaadetega inimesi pole. Ja alati ei pruugi neid köita isegi niivõrd ideoloogia sisu kuivõrd grupi esteetika, rituaalid ja tunne, et kuhugi kuulutakse.”
Oma mull suure ühiskonna sees
Äärmuslikke kogukondi muudab ligitõmbavaks sageli just see, et need pakuvad inimesele kuuluvust. Seda olulisem on, et inimesel oleks võimalus kogeda kuuluvust ka oma kogukonnas ja Eesti ühiskonnas laiemalt. Just sellise kuuluvustunde ja sidususe tugevdamine on Integratsiooni Sihtasutuse tegevuse keskmes. Sihtasutus aitab kujundada ühiskonda, kus erineva kultuuri- ja keeletaustaga inimesed usaldavad üksteist, osalevad ühiskonnaelus ning tunnevad end kogukonna väärtustatud liikmetena. Selleks loob sihtasutus võimalusi eri taustaga inimeste kohtumisteks ja koostööks.
“Mida tugevam on inimeste side oma kogukonna ja ühiskonnaga, seda vähem jääb ruumi tõrjutusele, vastandumisele ja radikaliseerumisele,” märgib Integratsiooni Sihtasutuse juhataja Dmitri Moskovtsev.
Tema sõnul tuleb ühelt poolt toetada inimesi, kes ei tunne end ühiskonna osana, ja aidata neid kohanemis- ning lõimumisteekonnal. Teisalt tuleb ühiskonnas rohkem teadvustada, et siin elavad erineva emakeele, päritolu ja kultuuriga inimesed ning nad kõik on Eesti ühiskonna osa.
„Sidus ühiskond ei ole lihtsalt sõna,“ rõhutab ta. „See on see, kuidas me saame üksteisega hakkama ja kuidas meil on siin riigis turvaline koos elada. Probleemid võivad tekkida siis, kui inimene tunneb, et ei kuulu siia või on kuidagi kõrvale jäetud.”
Moskovtsev viitab lõimumisuuringutele, mille järgi ei tunne end ühiskonna osana ka osa eestlastest – üle kümne protsendi –, muust rahvusest inimeste seas on see osakaal umbes veerand. Seega pole küsimus ainult rahvuses, vaid laiemalt selles, kas inimene tunneb, et teda märgatakse ja et tal on ühiskonnas oma koht.
Sama oluline on kuuluvustunne Eestisse saabuvate inimeste puhul. Moskovtsev rõhutab, et kohanemisprogrammi ja avalike teenuste kõrval mängib suurt rolli just kohalik kogukond – piirkond, naabrid, huviringid ja avalikud üritused, kus saab teistega turvalises keskkonnas kohtuda ja suhteid luua.
Niisamuti puudutab oma koha leidmine ka Eestis sündinud noori. Sisekaitseakadeemia teadur Ringo Ringvee toob välja, et kui piirkonnast kaob noortekeskus või muu koht, kus noortel on võimalik tegutseda ja teistega suhelda, leitakse tegevus mujalt. „Kus ei ole meid, seal on keegi teine pakkumas huvitavat tegevust,“ võtab ta mõtte kokku.
Ideoloogia rahvusest ei hooli
Seda, et noored puutuvad äärmuslike ideedega olulisel määral kokku just veebikeskkonnas, näitab ka Johan Skytte poliitikauuringute instituudi rahvusvaheliste suhete teaduri Oksana Belova-Daltoni eesti- ja venekeelsete noorte seas läbi viidud uuring. Veebis puutuvad noored muu hulgas kokku misogüünsete hoiakute, rassismi ning LGBTIQ+ inimeste vastase vaenulikkusega.
Belova-Daltoni sõnul ilmnes uuringust ka, et mõnikord kõlavad koolis eelarvamuslikud või äärmuslikud seisukohad õpetajate endi suust. Noored märkavad sedagi, kui klassikaaslane hakkab näiteks veebikogukonnast omandatud naistevihkajalikku retoorikat klassivestluses või klassiruumis levitama. “Klassikaaslased tahavad aidata ja sekkuda, kuid nad ei tea alati, kuidas seda teha,” tõdeb Belova-Dalton.
Sisekaitseakadeemia teadur Ringo Ringvee lisab, et äärmuslus ei ole Eestis niivõrd rahvustevaheline küsimus – ideoloogiad on suuresti rahvusteülesed. Internet muudab nende juurde jõudmise aga väga lihtsaks. “Huvi ühe teema vastu viib järgmise materjalini ning algoritmid hakkavad pakkuma aina rohkem sama maailmapilti kinnitavat sisu,” ütleb Ringvee, rõhutades vajadus oskuse järele olla allikakriitiline ehk hinnata, milline info on usaldusväärne ja milline mitte.
Äärmusliku sisu tarbimine või radikaalsed seisukohad ei tähenda siiski veel automaatselt ohtu. Ekspertide sõnul jookseb oluline piir sealt, kus mängu tuleb vägivald. „See ei pruugi olla isegi otseselt vägivalla kordasaatmine, vaid vägivalla õigustamine,“ selgitab Ringvee ohtlikku tendentsi. Äärmuslik arvamus iseenesest ei tähenda veel, et inimene jõuab vägivallani – enamik ei jõuagi –, kuid maailmapilt, kus vägivalda teatud olukorras õigustatakse, muudab olukorra märksa tõsisemaks.