Kui Refat Noor Etu pärast järjekordset välisreisi Tallinna lennujaamas maandub, tunneb ta, kuidas midagi temas paika loksub. Rahvahulgad kaovad. Müra vaibub. Keegi ei jõllita. Ja selles tuttavas vaikuses avastab ta end taas mõttelt: ta on jõudnud koju.

Noori jaoks, kes kolis 2021. aastal Bangladeshist Eestisse, ei tekkinud see tunne kohe, vaid aegamisi. Lumistel hommikutel, eesti keele tundides, ellujäämiskatsumusena tundunud saunakülastustel, läbi Eesti kulgenud autoreisidel ja lugematutes väikestes argihetkedes.

Nüüd on Noor võtnud endale sihi näha kogu Eestit. Olgu selleks jalutuskäigud Sillamäe promenaadil, uitamine Rakvere ajaloolistel tänavatel või rabamatk päikesetõusul – ta on teinud endale harjumuseks avastada kõike, mida Eestil on pakkuda. Ja ta soovib tutvustada ka teistele paika, mis on tema silmis endiselt väga alahinnatud.

Magistrikraad ja pikad mesinädalad

Noori teekond Eestisse ei alanud unistusest Põhja-Euroopasse kolida, vaid soovist omandada konkreetne eriala. Majandusteaduse taustaga otsis ta võimalust jätkata õpinguid andmeteaduse valdkonnas.

„Avastasin, et Tartu Ülikool pakub seda eriala,“ meenutab ta. „Hakkasin Eesti kohta uurima ja mida rohkem selle kohta teada sain, seda rohkem hakkas mulle kõik meeldima.“

Pandeemia lükkas tema plaane aasta võrra edasi, kuid ei muutnud neid. Noor teadis, et tahab õpingute ajal viibida kohapeal, mitte neid eemalt läbida. Kui ta 2021. aastal lõpuks Tartusse jõudis, et alustada magistriõpinguid, sai Tartust kiiresti tema esimene kodu eemal kodust. „Mulle meeldib ka Tallinn, kus praegu elan, aga Tartu on hoopis midagi muud. Sellel on mu südames eriline koht,“ ütleb ta soojalt.

Noor tuli Tartu Ülikooli õppima täieliku õppemaksuvabastusega stipendiumiga ja on siiani ülikooli matemaatilise majandusteaduse õppekava lehel esile tõstetud – see on väike hetk, mille üle ta on endiselt uhke.

Ta elas Narva maantee ühiselamus, käis loengutes, õppis ülikooli suursuguses peahoones oma esimestes eesti keele tundides ja avastas üliõpilaselu, mis teeb Tartust külalislahke paiga ka nende jaoks, kes on saabunud sinna teiselt poolt maailma. Ta meenutab, kui lihtne oli Möku baaris inimestega tutvuda, ning julgustust, mida sai ka kõige lihtsamate eestikeelsete sõnade proovimisel.

Eesti tähistas ka uue peatüki algust tema isiklikus elus. Kui ta oli otsustanud alustada Tartus õpinguid, julgustas Noor ka oma kaaslast magistriõppesse kandideerima. Mees võeti samuti vastu ja paar, kes oli koos olnud juba ülikooliajast Bangladeshis, abiellus vaid 15 päeva enne Eestisse kolimist, et alustada uues riigis koos õpinguid.

Siia kolimine sai sisuliselt nende mesinädalateks. „Ma räägin seda tegelikult kõigile – need on minu mesinädalad, mis kestavad siiani, sest ma pole Eestist veel tüdinenud,“ naerab Noor.

Turvalisuse ja isikliku ruumi luksus

Noor, kes on pärit tihedalt asustatud troopilisest riigist, teadis, et Eesti saab olema hoopis teistsugune. Kliima ega vaikne tänavapilt ei olnud see, mis teda kõige rohkem üllatas. Hoopis turvatunne.

„Eesti on väga turvaline paik, eriti naistele,“ selgitab Noor. „Oma kodumaal ei läheks ma öösel kunagi üksi välja. Siin pole sellega mingit probleemi. Kui sa ei pea pidevalt oma turvalisuse pärast muretsema, on sul mõtteruumi ja aega muude asjadega tegelemiseks. See hirm ei valitse sind.“

Noori jaoks ei ole turvalisus mingi abstraktne väärtus. See muudab seda, kuidas inimene maailma kogeb. Annab võimaluse olla uudishimulik, avastada, käia õhtuti jalutamas ja ehitada endale elu, ilma et peaks pidevalt taustal riske kaaluma.

Samuti on see muutnud teda teadlikumaks argielu hüvedest, mida paljud kohalikud enam ei oskagi märgata: usaldusväärne ühistransport, isiklik ruum, vaikne keskkond ja võimalus elada väärikat elu, ilma et peaks lihtsate mugavuste nimel võitlema.

„Näiteks, siinne ühistransport on nagu unistus. See on puhas, saabub alati õigel ajal ja inimesed austavad su privaatsust. Nad ei istu isegi otse sinu kõrvale! Need on privileegid, mida tuleb teadvustada.“

Eesti keel selgeks, üks sõna korraga

Enne saabumist oli Noor lugenud, et eestlased on külmad ja tagasihoidlikud. Kohale jõudes leidis ta, et see stereotüüp on liialdatud.

Jah, inimesed on vaiksed. Jah, nad tegelevad oma asjadega. Kuid Noori jaoks ei tähendanud see kalkust. Eriti tugevalt tundis ta seda Tartus. Isegi lihtne eestikeelne „Aitäh!“ võis vastuseks esile kutsuda naeratuse ja entusiastliku „Palun!“. Selline julgustus ajendas teda rohkem õppima.

Ta alustas eesti keele õpinguid Tartu Ülikoolis, jätkas programmis „Settle in Estonia“, sooritas A2-taseme riigieksami ja õpib praegu B1-tasemel. Koos eesti kolleegidega lõunat süües saab ta oma oskused proovile panna. Ka mujal püüab ta kasutada lühikesi argiväljendeid, nagu “kaardiga, palun”. Noor tunnistab naerdes, et pikemad vestlused ei kulge alati sujuvalt, kuid ta keeldub alla andmast.

„Arvan, et positiivne suhtumine ja soov rohkem teada saada on väga palju abiks. Ma tõesti tahan rohkem teada. Kui oled siin riigis alles uus, pead ju keelt ja kultuuri tundma õppima, eks? See on ka austuse märk,“ ütleb ta.

Talv, pimedus ja saun

Noori esimene talv Eestis tundus peaaegu maagiline. Ta nägi esimest korda lund ja mäletab seda kui „taevast langevat vatti“. Pimedus tundus veider, kuid uues riigis viibimise põnevus leevendas hoopi.

Teine talv ei kulgenud aga nii sujuvalt. „Teine talv tabas mind rängalt,“ tunnistab ta lõbusalt. „Päevad on nii lühikesed, et päevavalgust pole peaaegu üldse. Mõistsin, et pean hakkama D-vitamiini võtma. Keha, mis pole pimedusega harjunud, läheb väikest viisi šokki.“

Alles pärast oma esimese päikesepaistelise Eesti suve kogemist sai ta aru, millest talve saabudes ilma jääb. „Alles siis, kui mõistsin, kui ilus on Eesti suvi, oli mul talve raske taluda. Enne seda oli kõik korras.“

Külma ja pimedusega toime tulemiseks võttis Noor kasutusele ühe kõige eestlaslikuma ellujäämisvahendi: sauna. Tema esimene kogemus oli rahulik ja peaaegu et meditatiivne. Igaüks oli omaette, keegi ei vaadanud kedagi, ja kuumus tegi väljas valitseva talve talutavaks.

Hiljem avastas ta saunakultuuri intensiivsema poole.

„Mõned inimesed tulid sisse ja valasid kividele palju vett. Oli nii kuum, et mul tekkis tunne, et ma sulan! Aga ma ei tahtnud välja minna, sest ma ei tahtnud näidata, et olen nõrk,“ muigab ta. „Nüüd ma mõistan – just nii inimesed talve üle elavadki. See paneb sind elusana tundma.“

Igavesti Noor

Noori Eestis veedetud aja üks armsamaid kokkusattumusi on seotud tema nimega.

„Noor“ tähendab araabia keeles „valgust“, eesti keeles on see sõna aga seotud vanusega. Seda sai ta teada ühelt oma eesti sõpradest.

„Üks mu eesti sõber ütles mulle: „Oh, sa jääd igavesti nooreks! Forever Noor!““ naerab ta.

See väike sõnamäng sai lõpuks tema sotsiaalmeedia-kontode nimeks. Kuigi Noor on Eestis juba mitu aastat elanud, hakkas ta oma seiklusi veebis dokumenteerima alles umbes aasta tagasi. Nüüd jagab ta Facebookis kasutajanimega Forever Noor ning Instagramis ja TikTokis nimega @forevernoor__ hetki oma igapäevaelust ja rännakutest Eestis, romantiseerides siinset elu ning tuues välja kultuurišokke.

Tema postituste eesmärk ei ole kujutada Eestit veatuna, vaid märgata väikseid asju. Vaikne mereäärne linnake võib sobiva ilmaga muutuda unustamatuks. Praamisõit Saaremaale võib olla osa seiklusest. Vihmane päev Haapsalus tähendab lihtsalt seda, et ta peab sinna tagasi minema, et seda päikesepaistes näha. Sillamäe üllatas teda oma iluga. Rakvere võitis tema südame. Tartu on ülikooliaastate mälestuste tõttu endiselt selge lemmik.

Koht, kuhu ta tagasi tuleb

Noor reisib endiselt sageli välismaale. Ta külastab tihti Norrat, kus elab tema õde ja kuhu viib teda ka töö. Ta on imetlenud Austria maastikke ja Norra fjorde. Ta armastab reisida, kuid iga reis kinnitab talle üht ja sama.

„Reisides mõtlen, kas suudan end seal kohas elamas näha. Väga paljud riigid on ilusad, aga mulle tundub, et ma naudiksin neid kuu aega ja siis hakkaks mul igav,“ selgitab Noor. Ilusad kohad võivad küll avaldada muljet, kuid neil ei ole alati kodust tunnet.

Noori jaoks muutuvad kuulsate sihtkohtade kiire elutempo ja palju rahvast sageli kurnavaks. Eesti seevastu annab talle hingamisruumi. „Armastan väga reisida, aga alati, kui kuhugi lähen, väsitavad rahvahulgad mind ära. Iga kord, kui Tallinna lennujaamas maandun ja näen, et olen Tallinnas, tunnen, et nüüd olen ma kodus.“

See tunne on märk sellest, et Eesti on teda muutnud. Kuid mitte suletumaks, vaid rahulikumaks, tunneb ta ise. Veelgi positiivsemaks. Teadlikumaks sellest, millist elu ta tahab.

„Inimesi on siin vähem, kõik on rahulikud ja vaiksed ning tegelevad oma asjadega. Mul on tunne, et see on minu koht. Mulle meeldib siin väga ja ma hindan Eestit kõrgelt.“

Kui inimesed küsivad, kas ta näeb siin oma tulevikku, vastab Noor: „Loodan, et saan siia jääda. Ma ei tea, kuhu elu mind viib, aga kui see oleks minu enda otsustada, siis oleksin siin.“

Noori soovitused uutele tulijatele Eestis:

• Ole uudishimulik. „Minu jaoks on olnud positiivsus ja uudishimu abiks. Püüan siinset kultuuri mõista, rohkem lugeda ja teada saada.“
• Õpi tundma kultuuri, mitte ainult reegleid. „Oled uues riigis, seega pead tundma keelt ja kultuuri ning teadma, kuidas erinevates olukordades käituda. See on austuse märk.“
• Ära karda keele harjutamisel vigu teha. „Püüan eesti keelt kasutada argielu olukordades, näiteks ütlen: „Kaardiga, palun.“ Enamasti läheb see täiesti nihu, aga ma ei anna alla. Kohalike reaktsioon on alati nii positiivne.“

Kohanemisprogramm Settle in Estonia on mõeldud Eestisse saabunud uussisserändajatele ja nende pereliikmetele. Uussisserändaja on inimene, kes on saabunud Eestisse pikemaks ajaks ja elanud siin vähem kui 5 aastat. Näiteks võivad uussisserändajatena Eestisse saabuda sõjapõgenikud, kellele Eesti pakub rahvusvahelist või ajutist kaitset, aga ka tavarändega Eestisse tööle või õppima tulnud inimesed. Kohanemisprogramm Settle in Estonia on osalejatele tasuta. Pakume nii keeleõpet kui ka teisi Eestis igapäevaeluga hakkamasaamiseks vajalikke koolitusi. Loe lähemalt ja registreeri: https://integratsioon.ee/kohanemine. Kohanemisprogrammi kaasrahastatakse Euroopa Liidu ja riigieelarvelistest vahenditest.

Kui eestlased hakkavad juunis rääkima ilmast, grillimisest ja sellest, kes kuhu jaanipäevaks sõidab, siis on selge: aasta üks oodatumaid pühi on kohe käes.

Jaanipäeva tähistatakse Eestis 24. juunil, kuid kõige tähtsam osa toimub juba eelmisel õhtul, 23. juunil ehk jaanilaupäeval. Linnad jäävad vaiksemaks, paljud sõidavad maale, suvilasse või sõprade juurde ning üle Eesti süüdatakse jaanituled.

Miks jaanipäeva tähistatakse?

Jaanipäev on seotud suvise pööripäevaga – ajaga, mil päevad on kõige pikemad ja ööd kõige lühemad. Eestis ei lähe sel ajal öösel päris pimedakski: käes on aasta üks valgemaid öid.

Pärast pikka ja pimedat talve on see eestlaste jaoks eriline hetk. Loodus on roheline, päevad pikad ja suvi alles ees. Ilm võib küll olla heitlik, kuid õige jaanipiduline sellest end häirida ei lase.

Õhtu süda – jaanituli

Jaanipäeva tuntuim traditsioon on jaanituli. Lõkke ümber kogunetakse, räägitakse juttu, kuulatakse muusikat, süüakse ja ollakse koos pere või sõpradega. Paljudes linnades ja valdades toimuvad avalikud jaanipeod, väiksemaid koosviibimisi peetakse koduaedades ja suvilates.

Vanasti usuti, et jaanituli kaitseb ja toob õnne. Tänapäeval on see ennekõike mõnus põhjus tulla kokku ja nautida valget suveööd. Lõkke tegemisel tuleb kindlasti jälgida ohutust: tuli peab olema majadest ja metsast piisavalt kaugel ning seda ei tohi jätta järelevalveta.

Mida jaanipäeval süüakse?

Jaanipäeva juurde kuulub peaaegu alati grillimine. Lauale jõuavad šašlõkk, vorstid, liha, kala, köögiviljad, kartulisalat, värske kurk ja tomat – igal perel ja sõpruskonnal on oma lemmikud.

Kui sind kutsutakse jaanipäeva tähistama, on viisakas midagi kaasa võtta: näiteks midagi grillile, mõni jook või natuke magusat. Jaanipäev on ühise laua püha – kõik toovad midagi ja lõpuks on toitu enamasti rohkemgi kui vaja.

Sõnajalaõis ja jaaniussid

Jaaniööga on seotud palju vanu uskumusi. Kõige kuulsam neist räägib sõnajalaõiest, mis pärimuse järgi õitseb ainult jaaniööl ning toob leidjale õnne, rikkust või armastust. Tegelikult sõnajalad ei õitse, aga see pole traditsiooni rikkunud. Sõnajalaõie otsimine on pigem mänguline ja romantiline põhjus suveööl loodusesse jalutama minna.

Päriselt võib jaaniööl näha hoopis jaaniussi – väikest helendavat putukat. Kui märkad rohu sees rohekat kuma, oled leidnud midagi üsna maagilist.

Kuidas jaanipäevast osa saada?

Jaanipäeva tähistatakse üle Eesti. Kui sul ei ole kutset kellegi koju või suvilasse, tasub vaadata oma kodukoha avalikke jaanipidusid. Neid toimub linnades, külades ja vabaõhumuuseumides ning sageli on seal muusika, tants, söök ja suur jaanituli.

Jaanipäev ei nõua eraldi ettevalmistust ega kõikide kommete tundmist. Piisab sellest, kui oled valmis veetma õhtu õues, nautima seltskonda ja taluma sääski. Ka soojem riie tasub kaasa võtta, sest jaanipäeva ilm on Eestis alati väike loterii.

Jaanipäeva väike meelespea

Võta kaasa:

• midagi ühisele lauale
• soojem kampsun või jope
• mugavad jalanõud
• sääsetõrje
• hea tuju

Kohtumiseni lõkke ääres!

Artikkel ilmus Settle in Estonia uudiskirjas, mis on loodud uutele tulijatele, et pakkuda tuge kohanemisel ja aidata end Eestis kiiremini koduselt tunda. Uudiskiri aitab lihtsamini kohaneda ja kursis olla olulise infoga, mis on vajalik igapäevaelus Eestis. Uudiskirjaga saab liituda siin. 

Väljasõidud botaanikaaeda, Eesti Vabaõhumuuseumisse ja isegi Viikingite külla – see kõik on saanud osaks eesti keele õppimisest. Eestis tegutsevad tasuta erikursused, kus keelt ei õpita ainult õpikutest, vaid ka kultuuri, ekskursioonide ja elava suhtluse kaudu. RusDelfi reporter käis ühes sellises tunnis ning uuris, kuidas täiskasvanud õppijad ületavad hirmu eesti keeles rääkida.

Artikkel ilmus algselt portaalis rus.delfi.ee.

„Isegi minu auväärses eas võib ja peab keelt õppima!“

Esmaspäev, kell on peaaegu viis õhtul. Õppeklassi hakkavad tasapisi tulema need, kes on siin käinud juba mitu kuud järjest. Paljud lähevad peaaegu kohe üle eesti keelele. Õhkkond meenutab pigem vanade tuttavate kohtumist kui tavalist keelekursust.

„Treenime eesti keelt!“ naeratavad saabujad laudade taha istudes.

Noori siin peaaegu pole – peamiselt on tegu vanemate inimestega. On ka eakaid. Särav blondiin kohendab naeratades salli ning võtab kotist ettevaatlikult välja kulunud märkmiku ja pastapliiatsi.

„Isegi minu auväärses eas võib ja peab keelt õppima!“ ütleb ta rõõmsalt.

Täiskirjutatud lehekülgedelt on kohe näha: märkmik on juba ammusest ajast olnud omaniku lahutamatu kaaslane. Seal on eesti keele sõnad, fraasid, terved laused ja käsitsi tehtud märkmed. Ka teised hakkavad tunniks valmistuma: kes seab valmis õppematerjale, kes kordab sõnu, kes arutab midagi lauanaabritega. Õpetaja palub kõigil end kirja panna ja kontrollib korraks kohalolijate nimekirja.

Tasapisi jääb klass vaikseks. Kõik jagunevad rühmadesse – tund algab. Esialgu töötatakse väikestes rühmades: osalejad arutavad ülesandeid, otsivad õigeid sõnu ja püüavad rääkida eesti keeles nii palju kui võimalik.

Keelekeskkonna loomiseks on iga laua juures abiks vabatahtlikud

Klassis on õpetaja ja keeleteadlane Ülle Rannut. Vestluses ajakirjanikuga rõhutab ta, et neid tunde ei saa nimetada tavalisteks keelekursusteks. Siin ei ole ranget tasemejaotust ega klassikalist õppeskeemi.

„Meil on kirjas, et vajalik on umbes A2-tase, kuid edasi pole enam oluline, kui hea kellegi keeleoskus on. Me püüame teha nii, et kõigil oleks huvitav – nii neil, kes alles hakkavad rääkima, kui ka neil, kelle tase on juba väga hea,“ selgitab ta.

Rannuti sõnul osaleb rühmades tavaliselt umbes 15 inimest. Kohtumised toimuvad kaks korda kuus klassiruumis ja veel kaks korda õppeekskursioonidena. Praegu tegelevad osalejad looduse teemaga ning viimane väljasõit viis nad Viikingite külla.

Programmi peamine eripära on see, et rõhku ei panda grammatikale, vaid keelebarjääri ületamisele. „See ei ole kursus, kuhu tullakse konkreetse eksami pärast. Peamine probleem, millega inimesed silmitsi seisavad, on see, et neil pole lihtsalt kellegagi eesti keeles rääkida,“ ütleb Ülle Rannut.

Keelekeskkonna loomiseks on iga laua juures abiks eesti keelt emakeelena kõnelevad vabatahtlikud. Osalejad saavad vabalt suhelda nii omavahel kui ka nendega. „Meie eesmärk on, et inimene ei kardaks enam suud lahti teha ja hakkaks eesti keeles rääkima. Et ta räägiks juba automaatselt ega mõtleks iga sekund, et nüüd räägib ta eesti keeles,“ märgib õpetaja. Tema sõnul tunnistavad paljud osalejad hiljem, et tunnevad end eestikeelses keskkonnas kindlamalt ja kardavad suhtlemist vähem.

Keelebarjäär kaob palju kiiremini

Programm keskendub kultuuri- ja ühiskonnateemadele: loodus, jätkusuutlik areng, ajalugu, traditsioonid ja tänapäeva Eesti elu. Selleks kasutatakse mänge, sõnakaarte, videoid, mõistekaarte ja praktilisi ülesandeid.

„Teema võib tunduda keeruline, kuid sellest saab rääkida lihtsalt. Näiteks arutame kogukonnaaedu, haljasalasid ja taastuvenergiat. Või uurime viikingite teemat – hiljem kirjutavad osalejad isegi ruune ja meisterdavad oma ruunikive,“ räägib Rannut.

Õppeklassi seintel on tõepoolest ruunide fotod. Lisaks on seal palju õppematerjale ja mängukaarte, mis aitavad tunni teemat paremini mõista. Kõike seda kasutatakse keeleõppes aktiivselt.

Erilist tähelepanu pööratakse praktilisele tegevusele. Tundides on osalejad uurinud näiteks maitsetaimi – nuusutanud neid, sorteerinud ja uhmris peenestanud.

„Paljud inimesed on kinesteetilised õppijad. Kui nad midagi kätega teevad, kaob keelebarjäär palju kiiremini,“ selgitab õpetaja.

Ülle sõnul pole keeleõppes peamine takistus sageli mitte keeleline, vaid hoopis psühholoogiline. Seetõttu on projekti kaasatud isegi vabatahtlik psühholoog, kes aitab inimestel suhtlemishirmuga toime tulla. „Kõige tähtsam on hakata rääkima. Kui inimene lõpetab kartmise, hakkab ka keeleoskus palju kiiremini arenema,“ on ta veendunud.

Keelest jäi täisväärtuslikuks suhtlemiseks ikkagi väheks

Paljude kursusel osalejate jaoks ei ole eesti keele õppimine pelgalt vajadus, vaid ka viis tunda end ühiskonna osana. Ukrainast pärit lasteaiaõpetaja Galina räägib, et elab Eestis juba ammu ja tema poeg Ruslan on siin sündinud. Vaatamata aastatepikkusele elule Eestis ja tööle venekeelses lasteaias tunnistab ta: täisväärtuslikuks suhtlemiseks ja enesekindluseks igapäevaelus jäi keeleoskusest ikkagi puudu.

„Olen lasteaiaõpetaja. Õppisin eesti keelt, tegin eksameid, sain vajaliku kategooria, aga siis töötasin jälle venekeelses lasteaias – ja praktikat oli vähe,“ ütleb ta.

Galina sõnul erinevad uued erikursused tavalistest keeletundidest selle poolest, et siin on keeleõpe tihedalt seotud Eesti kultuuri, ajaloo ja eluga. Osalejad ei õpi ainult klassiruumides, vaid käivad ka ekskursioonidel ning tutvuvad Eesti traditsioonide ja loodusega.

„See pole enam lihtsalt keel kui eesmärk omaette. Tahaks mõista kultuuri, ajalugu, inimesi. On väga huvitav, kuidas siin on kõik omavahel seotud: muusika, kunst, väljasõidud, suhtlemine,“ räägib ta.

„Inimeste jaoks pole oluline ainult keel selgeks saada“

Eriti avaldab Galinale muljet hiljuti Eestisse saabunud ukrainlaste motivatsioon. Ta toob näiteks ühe kursusel osalenud naise, kes suutis mõne aastaga keele hästi omandada.

„Ma lausa imetlen selliseid inimesi. Ta on väga motiveeritud ja räägib juba vabalt,“ märgib naine.

Tema sõnul on praegu keeleõppeks oluliselt rohkem võimalusi: veebikursused, vabatahtlike programmid, vestlusklubid ja spetsiaalsed lõimumisprojektid. „Praegu on neil, kes tõesti tahavad keelt õppida, selleks tohutult võimalusi. Peamine on motivatsioon,“ usub Galina.

Ta lisab, et jätkab ka ise keelekursustel osalemist ning püüab toetada oma poega eesti keele õppimisel. Samas tunnistab ta, et tema eas on õppimine juba keerulisem ja mõned olukorrad tekitavad endiselt stressi.

„Tema tase on juba väga hea, aga minul on veel raske. Kuid õppida on ikkagi vaja – et mõista inimesi, tunda end kindlamalt ja olla osa siinsest keskkonnast,“ räägib ta.

Galina arvates on sellised programmid eriti olulised neile, kes on alles hiljuti Eestisse kolinud ja teevad riigiga alles esimest tutvust. „Inimestele pole oluline ainult keel selgeks saada. Tuleb mõista ka kultuuri, seda, kuidas inimesed siin elavad ja mõtlevad. Siis kulgeb lõimumine hoopis teistmoodi,“ on Galina veendunud.

Integratsiooni Sihtasutus kutsub Eestis elavaid täisealisi eri keele- ja kultuuritaustaga inimesi osalema programmides, mis algavad mais ja toimuvad Tallinnas.

Programmid pakuvad võimalust arendada eesti keele oskust vahetus suhtluses ning tutvuda lähemalt Eesti kultuuri ja komberuumiga.

Programm koosneb:

• töötubadest ja aruteludest (kokku 20 akadeemilist tundi), kus räägime eesti elust ja kultuurist;
• ühistest õppekäikudest (kokku viis õppekäiku), mille raames külastame muuseume, näitusi ja osaleme ekskursioonidel.

Kus ja millal?

Kohtumised ja õppekäigud toimuvad tööpäeva õhtuti või nädalavahetustel, et saaksid osaleda ka töö või õpingute kõrvalt.

Registreerimine: iseteenindus.integratsioon.ee 

Tegevuste toimumist on kaasrahastanud Šveitsi riik majanduslike ja sotsiaalsete erinevuste vähendamiseks Euroopa Liidus. Šveitsi-Eesti koostööprogrammiga toetatakse tegevusi, mis aitavad eri rahvusest ja keeletaustaga inimestel paremini sulanduda Eesti ühiskonda. Programmi eesmärk on tugevdada ühtekuuluvust ning pakkuda võimalusi osaleda kultuuri- ja haridustegevustes. Toetatakse näiteks eesti keele õppimist, Eesti kultuuri tundmaõppimist, digiteenuste ja vabatahtlike valdkonna arendamist ning üritusi, mis toovad kokku eri keele- ja kultuuritaustaga inimesi. Programmi tegevused aitavad paremini mõista Eesti eluolu ning leida oma koht siin ühiskonnas. Programmi viib ellu Kultuuriministeerium koostöös Integratsiooni Sihtasutuse ja teiste partneritega.