Igal suvel saavad enam kui 100 eesti keelest erineva emakeelega noort võimaluse osaleda pereõppes – veeta kümme päeva mõnes eestikeelses peres. Selline viis eesti keele ja kultuuri selgekssaamiseks mitte ainult ei julgusta noori ladusamalt eesti keelt kõnelema, vaid on suureks abiks ka nende ja nende peredele Eestis ühiskonda sulandumisel.
Integratsiooni Sihtasutuse eestvedamisel kogunevad juba 1998. aastast 40-100 teise emakeelega last suvisel ajal Võrumaale pereõppelaagrisse „Räägime eesti keeles”, et veeta kümme päeva koos eesti keelt kõneleva perekonnaga. Noored on vanuses 10-19 ja kuigi nad kõik on pärit eri linnadest, ühendab neid soov läbida eesti keele praktika.
Tänavu osalesid pereõppelaagris teiste seas Sinimäe põhikoolis õppiv Danil Sõtšov (10) ning ja Narva Keeltelütseumi õpilane Vladimir Panfiljonok (15). „Mina armastan Eestimaad ja eesti keelt väga ning kümmekond päeva eesti peres on hea võimalus mõlemat selgemaks saada,” ütles pereõppes juba teist aastat osalenud Vladimir, kes oli koguni üks kõneleja ka tänavu toimunud presidendi vastuvõtul. „Eesti keeles suhtlemine teeb meistriks!“ vastas noormees küsimusele, kust ta enda julguse on saanud.
10-aastane Danil tundub esialgu vaikne ja häbelik poiss, kuid tegelikult on tema taga üks väga püüdlik eesti keele kõneleja, iseloomustas poissi pereema Jane Kiik, kelle juures Danil tänavu kümme eesti keele rikast päeva veetis. „Minu jaoks on oluline neid lapsi julgustada, et nad ei kardaks rääkida. Danil oli küll vaikne, aga tegelikult suutis ta vajadusel väga hästi ja julgelt kõneleda,“ ütles Jane. „Pereõpe andis mulle julguse eesti keeles rääkimiseks,“ lisas laps ise.
Eesti keelt õpitakse, aga praktikat on vähe
Danil ja Vladimir pole ainsad, kes enda sõpruskonnast suvisel ajal kümneks päevaks mõne vahva Eesti perega liitusid. Mõlematel on vähemalt paar sõpra, kes samuti pereõppes käivad. Kuigi eesti keelt mõlemad poisid juba üsna soravalt räägivad, tõdevad nad, et kerge see siiski ei ole. „Neil pole tegelikult muul ajal väga palju praktikat olnud, mistõttu ongi see kõik niivõrd tänuväärne,“ kiitis Jane pereõppe vajalikkust noortele.
„Neil päevil sain palju eestlastega rääkida, Narvas ma seda nii palju teha ei saa, kuigi õpin eesti keele eriklassis. Niiviisi leidsin ka sõpru, kellega saab eesti keelt edaspidigi harjutada,” ütles Vladimir.
Ka noore Danili arvates on eesti keel pigem üks keeruline keel, mille selgekssaamiseks on vaja harjutamist. Pole ka ime, sest ilmselt pole uudis, et eesti keel on maailmas üks kauneimaid, aga ka raskemaid. Mis puutub aga pereõppesse, siis siin on olnud tema jaoks märksõnaks söakus. „See andis mulle julgust juurde. Ma sain teha erinevaid vigu, aga peaasi, et rääkisin,” iseloomustas Danil pereõppes kogetut.
Keeleõpe läbi töö ja sõpruse
Nagu on juba arusaadav, ei käi keeleõpe peredes akadeemiliselt. Tegemist on justkui suvelaagriga, kus lisaks sõpradega koosviibimisele, käiakse koos ekskursioonidel või tehakse muid vahvaid ettevõtmisi.
„Mina olen vana käsitööline ja igal aastal teeme lastega nii neile kui nende emadele kingituse. Tänavu oli selleks t-särk, mille peal on kirjas „Kobela karastus“. Miks selline nimi? Sest tegelikult satuvad siia suuresti linnalapsed ja ega ma neile armu ei anna, vaid lisaks kunstile õpetan ka reha kasutama,“ naeris Jane.
Kuigi Jane on pereõppes abiks juba neljandat aastat, tunnistab ta, et esmasel korral tuli küll tõsiselt pakkumisele mõelda, aga otsus sündis kiiresti. „Lapsi tuleb võtta sellisena nagu nad on, olenemata klassist või rahvusest. Neid lapsi toetades, näevad ka minu lapsed, et me kõik olemegi erinevad. Ma ei pea neile seda emana teoreetiliselt selgitama, vaid nad ise tunnevad seda. Ehk ühtpidi ma aitan neid lapsi, aga teistpidi ma kasvatan sellega ka enda laste tolerantsust teiste rahvaste ja kultuuride suhtes,” ütles ta.
KOMMENTAARID
Pereõppelaagri „Räägime eesti keeles” projekitijuht Pille Kulberg: „Huvi pereõppes osaleda on väga suur. Loomulikult tuleneb see sellest, et õpe on sihtrühmale tasuta, kuid väga suur osa on ka motivatsioonil. Pereõpe on individuaalõppe vorm, kus väike grupp tegeleb mitteformaalse keeleõppega ja see sobib ka introvertsematele lastele, kes paljulapselisse laagrisse võibolla minna kardaksid.Praegusel hetkel on minu projekt seal maal, et viimased viis aastat ma isegi ei kaalu enam alla 100 lapselist projekti, sest soovijaid on palju. Näiteks täituvad kohad juba paari nädalaga. Ka leidub peresid, kes on nõus sihtrühmaga tegelema ja meil on selle üle väga hea meel. Pereõppe projekte olen teinud juba 25 aastat ja osalenud on mu projektides üle 1400 lapse."
Pereõpet korraldav Integratsiooni Sihtasutuse keeleõppe valdkonnajuht Jana Tondi: „Enamus osalejatest on jäänud väga rahule ajaga, mille nad veetsid eestikeelses peres. Sügisel on õppijad saanud tagasisidet oma eesti keele oskuse ja julguse eest rääkida eesti keeles eesti keele õpetajatelt ja et projektis osalemise järel on eesti keele õppimine muutunud paremaks. Tihti tekivad peredel tiheda suhtlemise tagajärjel omavahel head suhted, tehakse plaane selleks, et sihtrühma noor saaks edaspidigi külastada oma eesti pere. Kogetud tunne, et ma saan eesti keeles hakkama, annab kindlasti tõuke ka edaspidi keelt rohkem kasutada ja olla suhtluses julge. Esmakordselt eesti peres keeleõppes olemine andis noortele võimaluse olla kodust eemal ja iseseisvalt hakkama saada teises keelekeskkonnas ja tutvuda igapäeva elu ja traditsioonidega, nt ilmnes, et kultuuriruum kus eesti ja mitte-eesti noored elavad on üpriski erinevad, ei tunta lauljaid, näitlejaid. Meil on aga hea meel, et tänavu laiendasime projekti ka Tallinnasse ja Harjumaale, kus osaleb õppes ligi 40 noort. Eelnevatel aastatel oleme koostööpartneritega koos korraldanud pereõpet ka Kolga-Jaanis, Pärnumaal ja Kihnus. Kindlasti soovime aga projekti laiendada ehk kõik kes seda artiklit loevad ja tunnevad, et oleksid nõus noortele enda peres järgmisel aastal kohta pakkuma, võivad julgelt meile endast märku anda."
ROHKEM INFOT
Rohkem infot pereõppe korralduse ja selles osalemise võimaluste kohta leiate sellelt lingilt.
VEEL MULJEID
Allpool on mõned jäädvustused Danili suvest Võrumaal.
