Kui Ouddhena Eronigca Teern esmakordselt Eestisse saabus, märkas ta kõigepealt helisid. Õigemini, nende puudumist. Pärast aastaid Kuala Lumpuri, Singapuri ja Dubai elu ja lärmi keskel elamist tõmbas siinne vaikus tema tähelepanu.
„Ma ei tea, kas nimetaksin seda armastuseks esimesest silmapilgust,“ ütleb ta, meenutades oma esimesi muljeid Eestist. „Küll aga oli see vaikus esimesest silmapilgust – või õigupoolest esimesest kuulmisest.“
Troopikast kartulite juurde
Ka Ouddhena enda taust on kirev: temas põimuvad Malaisia kannada-tamili, kristangi portugali-malai ja araabia juured. „Kasvamine mitmekultuurilises Malaisias kujundas minu arusaama identiteedist kui millestki muutuvast, mitmekihilisest ja mitmest osast läbipõimunud nähtusest,“ selgitab ta.
Tema esimene kokkupuude Eestiga sai alguse Dubais, kus ta toona elas. Ühel hilisel õhtul läks ta jõusaali ainult ühel põhjusel: et olla omaette.
„Pärast nädalat inimestega töötamist tahtsin lihtsalt üksinda olla,“ meenutab ta. „Siis astus sisse üks kutt. Nägin peegeldusest, et ta tahab minuga rääkida, aga mul polnud selleks üldse tuju.“
Nad vahetasid viisakusi ja Ouddhena lahkus – tema sooloõhtu sai järsu lõpu.
Elu viskab aga vahel krutskeid. Mõni aeg hiljem kohtusid Ouddhena ja tundmatu noormees uuesti ning avastasid, et nad ei elanud mitte ainult samas kortermajas, vaid töötasid ka samas ettevõttes. Üks vestlus viis teiseni ja lõpuks tuli jutuks noormehe kodumaa.
„Mul polnud aimugi, kus Eesti asub,“ tunnistab Ouddhena. „Guugeldasin kiiresti, kus Eesti asub. Olin kuulnud Leedust, olin kuulnud Lätist, aga Eestist mitte kunagi.“
Kaart näitas talle „väga pisikest kohta Soome ja ülejäänud maailma vahel“.
„Siis guugeldasin midagi, mida iga malailane järgmisena otsiks, nimelt riigi rahvusrooga,“ naerab ta. „Ekraanile ilmus miski, mis nägi välja nagu ananass, ja ma poleks kunagi osanud ette kujutada, et troopiliste puuviljade kuninganna võiks esineda nii kaugel Põhja-Euroopas. Ma küsisin mehelt, kas see on ananass. Ta vastas stoiliselt, et see pole ananass, see on kartul.“
Sellest jõusaalis kohatud kutist on nüüdseks saanud Ouddhena abikaasa ja poja isa.
„Hakkasin tasapisi Eesti vastu huvi tundma, sest olin armunud eesti mehesse,“ ütleb ta. „Ja nii ma Eestiga tutvusingi.“
Pärast mitmeid külaskäike kolis Ouddhena 28. detsembril 2019 Eestisse – vahetult enne seda, kui maailm pandeemia tõttu muutus.
Eesti keele õppimine – julgelt ja ebatäiuslikult
Ouddhena jaoks ei ole lõimumine kunagi tähendanud seda, et ta peaks täiesti eestlaseks muutuma. Kõige rohkem on teda aidanud oskus võtta kogu protsessi huumoriga ja enda üle naerda, kui eestikeelsed sõnad päris õigesti välja ei tule.
Ta mäletab siiani, kuidas ta esimest korda Selverisse sisse astus ja hääldusvea tõttu nimetas seda enesekindlalt Silveriks.
„Ma olin täielikus segaduses sõnade segapudrust, mida ma veel ei mõistnud,“ ütleb ta. „Esimesed kaks sõna, mille ära õppisin, olid „kana“ ja „muna“, mis oli lihtne, sest need sõnad riimuvad. Hiljem tuli „magus maasikas“, mille ma õppisin Nõmme turul ühelt pappstendilt ja mis müüjat vägagi lõbustas, sest mu aktsent oli küllaltki omapärane.“
Naljakast algusest kasvas aga välja midagi palju tõsisemat. Ouddhena alustas A1-taseme kursust Settle in Estonia kaudu, jätkas hiljem B1-tasemega ja on nüüdseks jõudnud B2-tasemele.
„Minu eesmärk on jõuda C1-tasemele ja lõpuks rääkida eesti keelt enesekindlalt nii tööalaselt kui ka avalikes olukordades, ilma et mu aju hakkaks äkitselt „puhverdama“ nagu 1990. aastate aeglane internet,“ ütleb ta.
Tema jaoks ei ole see ainult ladusa keeleoskuse küsimus. „Eesti keele õppimine on olnud minu lõimumisteekonna keskne osa,“ räägib ta. „Mõistsin algusest peale, et keel pole pelgalt suhtlusvahend. See on võti kuuluvustunde juurde.“
Oma kultuurisüsteemide „uuendamine“
Keel ei olnud ainus, mida Ouddhena pidi õppima. Kuna ta oli pärit kollektiivsemast ühiskonnast, pidi ta harjuma ka teistsuguse arusaamaga isiklikust ruumist, piiridest ja sellest, millal sekkuda.
Talle on meelde jäänud üks hetk ühistranspordis.
„Nägin kord, kuidas üks laps jäi bussi ukse vahele ja kõik bussis olnud inimesed vaatasid seda pealt, kuid keegi ei liigutanud aitamiseks sõrmegi. Lõpuks hüüdsin juhile oma vigases eesti keeles: „Palun uks taga lahti, väike laps on veel siin.“ Ta avas kohe ukse. Kriis oligi lahendatud.“
Ouddhena jaoks ei olnud see põhjus Eestit hukka mõista, vaid võimalus siinsest kultuurist paremini aru saada.
„See oli hetk, mis jäi mulle meelde – mitte kriitikana, vaid kultuurilise kontrastina,“ selgitab ta. „Olen nüüdseks aru saanud, et Eestis on abi sageli olemas, kuid seda antakse küsimise peale, mitte oletusena.“
Kunst kui sild ja peegel
Praegu ühendab Ouddhena töö Eestis kunsti, kultuuri, ühiskonda ja pehmet diplomaatiat. Ta on kogukonnapõhise sotsiaalse ettevõtte Batiksuutra asutaja ja loovjuht. Ettevõte toetab vaimset ja emotsionaalset heaolu tervikliku ning kunstipõhise lähenemisviisi kaudu.
„Teen koostööd kohalike muuseumide ja kultuuriasutustega, arendades kunstiprojekte, mis toovad sotsiaalsed teemad loovuse ja kunstilise eneseväljenduse kaudu delikaatselt avalikkuse ette,“ selgitab ta.
Eesti on muutnud ka seda, kuidas Ouddhena end kunstis väljendab. Naise varasema karjääri jooksul on tema tööd jõudnud rahvusvahelistele näitustele, kuid tema looming oli tollal sageli seotud fantaasia, reaalsusest põgenemise ja portfoolio koostamisega. Eestis on toimunud mingisugune ümberlülitus.
„Kaks aastat tagasi, kui sain 40-aastaseks – nimetagem seda keskea kriisiks või keskea renessansiks – mõistsin, et minus oli toimunud nihe ja tahtsin teha midagi kogukonna heaks, et väljendada oma tänulikkust Eesti vastu,“ räägib ta.
Sellest muutusest kasvas välja üleriigiline projekt, mis käsitleb rändetaustaga naiste kogemusi Eestis ning kannab nime „Vahepealsuse lävel. Kõik teed tõid Eestimaale“. Seda saab praegu näha Tallinna Rahvaste Muuseumis.
„Sain aru, et on palju ühiskondlikke teemasid, millest ei räägita,“ ütleb Ouddhena. „Kuna olen loomult vastuolulisi teemasid käsitlev kirjanik ja kunstnik, suhtusin nende teemade käsitlemisse kui väljakutsesse.“
Autori jaoks ei ole näituse eesmärk kellelegi näpuga näidata, vaid luua peegel.
„Püüan olla vahendajaks ehk peegliks nii Eesti ühiskonnale kui ka Eestis elavatele mitte-eestlastele,“ sõnab ta. „Eestlastele on see võimalus näha, milliste väljakutsetega rändetaustaga naised silmitsi seisavad, kuidas nad neid ületavad ja miks nad jätkavad siin oma elu üles ehitamist. Rändetaustaga naistele pakub see motivatsiooni uuel kodumaal oma elu üles ehitada, julgustust keelt õppida ja ühiskonnas osaleda.“
Vaikne tervendustöö
Kunsti loomise kõrval töötab Ouddhena ka Eestis elavate rändetaustaga inimeste trauma-alase nõustajana. Tema jaoks on see töö, mis toidab hinge.
„Nad näevad välja nagu täiesti tavalised inimesed, nagu sina ja mina,“ kirjeldab ta naisi, kellega nõustajana kokku puutub. „See võib olla keegi, kes ootab peatuses bussi või kellega tänaval kokku põrkad. Väliselt näeb ta välja nagu tavaline inimene, kuid valu, mida ta läbi elab või endas kannab, on tohutult sügav.“
Paljud inimesed, keda ta aidata püüab, on otseselt kannatanud sõja või erinevat tüüpi rändesurvest tingitud ümberasumise tagajärgede all, mis on kahjustanud nende identiteedi- ja kuuluvustunnet. Teised aga kannavad endas midagi, mida ta kirjeldab sõja teiseste tagajärgedena – kogemusi, mis on päritud seetõttu, et nad sündisid konflikti ajal või kasvasid üles selle järelmõjude keskel. Mõnikord on need nii sügavale peidetud, et suurt osa oma elust on raske meenutada, kuigi keha mäletab seda, mida mõistus on näiliselt unustanud.
Ouddhena jaoks on kunst ja nõustamine osa samast laiemast missioonist – luua tervislikku kogukonda, tuua esile ühine valu ja aidata inimestel end vähem üksildasena tunda.
Siiajäämises kindel
Ouddhenal pole kahtlustki, kus ta oma elu üles ehitada tahab. „Minu tulevik on siin, Eestimaal,“ ütleb ta.
Tema eesmärk on jätkata tööd moodsa kunsti, kultuuridiplomaatia ja traumateadliku nõustamise valdkonnas, tugevdades samal ajal Eesti loomingulist häält rahvusvahelisel areenil ning pakkudes kohalikele haavatavatele ja tõrjutud ühiskonnaliikmetele ärakuulamist.
„Eri barjääride tõttu jääb suur osa Eesti kunstilisest ja kultuurilisest rikkusest riigi piiride taga nähtamatuks,“ ütleb ta. „Minu eesmärk on aidata seda narratiivi muuta, tutvustades Eesti loomingulist identiteeti ülemaailmsel areenil.“
Ta loodab ka edaspidi tegeleda kultuuridevaheliste projektidega, mis austavad nii tema päritolu kui ka praegust kodu. „Kuna elan ise justkui kultuuride vahel, tunnen nii vastutust kui ka tajun võimalust luua sildu Eesti ja laiema maailma vahel.“
Tema arvates leidub Eestis tõepoolest soojust. See lihtsalt ilmub aegamisi, nagu põhjamaine päike, millele meeldib peitust mängida. „Minu kogemuse põhjal on Eesti üdini aus riik ja kui sa kohalikust rütmist aru saad, hakkab Eesti sind tasapisi omaks võtma.“
Ouddhena nõuanded oma rütmi leidmiseks Eestis
- Ära kiirusta hinnanguid andma. „Eesti ei ole riik, kus suhted tekivad kiiresti. See protsess on aeglane ja nõuab kannatlikkust, kuid tasub ennast ära. Siin võtab suhete loomine aega, kuid kui usaldus on kord tekkinud, on see sageli sügav ja püsiv.“
- Õpi keelt – kasvõi ebatäiuslikult. „Isegi vigane eesti keel avab uksi, mis muidu jääksid suletuks. Pööra tähelepanu väikestele sotsiaalsetele nüanssidele, vaikusele ja sõnastamata reeglitele. Kõigil neil on tähendus.“
- Ära lase esmamuljel end mõjutada. „Võta aega, et mõista Eestit selle kultuuri ja ajaloo kaudu, mitte ainult esmamulje põhjal.“
- Õpi vaikust tõlgendama. „Ära eelda, et vaikus tähendab huvi puudumist. Mõnikord tähendab see lihtsalt, et inimene mõtleb sügavalt järele või säästab energiat, et külmas kliimas tõhusalt toime tulla.“
- Leia üles huumor. „Ka Eestis on huumorit. Olenevalt aastaajast võib see lihtsalt väljenduda kuivalt ja tumedalt.“
Kohanemisprogramm Settle in Estonia on mõeldud Eestisse saabunud uussisserändajatele ja nende pereliikmetele. Uussisserändaja on inimene, kes on saabunud Eestisse pikemaks ajaks ja elanud siin vähem kui 5 aastat. Näiteks võivad uussisserändajatena Eestisse saabuda sõjapõgenikud, kellele Eesti pakub rahvusvahelist või ajutist kaitset, aga ka tavarändega Eestisse tööle või õppima tulnud inimesed. Kohanemisprogramm Settle in Estonia on osalejatele tasuta. Pakume nii keeleõpet kui ka teisi Eestis igapäevaeluga hakkamasaamiseks vajalikke koolitusi. Loe lähemalt ja registreeri: https://integratsioon.ee/kohanemine. Kohanemisprogrammi kaasrahastatakse Euroopa Liidu ja riigieelarvelistest vahenditest.
Ouddhena nõuanded oma rütmi leidmiseks Eestis
- Ära kiirusta hinnanguid andma. „Eesti ei ole riik, kus suhted tekivad kiiresti. See protsess on aeglane ja nõuab kannatlikkust, kuid tasub ennast ära. Siin võtab suhete loomine aega, kuid kui usaldus on kord tekkinud, on see sageli sügav ja püsiv.“
- Õpi keelt – kasvõi ebatäiuslikult. „Isegi vigane eesti keel avab uksi, mis muidu jääksid suletuks. Pööra tähelepanu väikestele sotsiaalsetele nüanssidele, vaikusele ja sõnastamata reeglitele. Kõigil neil on tähendus.“
- Ära lase esmamuljel end mõjutada. „Võta aega, et mõista Eestit selle kultuuri ja ajaloo kaudu, mitte ainult esmamulje põhjal.“
- Õpi vaikust tõlgendama. „Ära eelda, et vaikus tähendab huvi puudumist. Mõnikord tähendab see lihtsalt, et inimene mõtleb sügavalt järele või säästab energiat, et külmas kliimas tõhusalt toime tulla.“
- Leia üles huumor. „Ka Eestis on huumorit. Olenevalt aastaajast võib see lihtsalt väljenduda kuivalt ja tumedalt.“