Sel aastal pälvis lõimumispreemiate jagamisel aasta sõnumikandja tiitli Osakond OÜ, kes on leidnud saatesarja „Maitserännak Eestimaal“ loomisel nutika viisi, kuidas ühendada kultuur ja toit. Vaatajatele avanevad Eesti maitsed, paigad ja lood kahe keele ja seitsme peakoka kaudu. „Maitserännak Eestimaal" ei tekita mitte ainult kulinaaria isu, vaid ka Eesti ajaloo ja rahvakultuuri uurimise isu. Saatesari avab Eesti geograafilist ja kultuurilist mitmekesisust ligipääsetaval ja inspireerival viisil ning näitab, et kokandus ja kulinaaria on rahvuskultuuri lahutamatu osa.
Sarja produtsent Aivo Spitsonok selgitab intervjuus, kust idee alguse sai, mis meeskonda kõige rohkem üllatas ja miks on just toidul eriline võime inimesi lähendada.
Kus ja kuidas sündis idee luua saatesari, mis ühendab kultuuri ja toidu kaudu Eesti erinevaid kogukondi?
Toiduteemade populaarsus on Eestis viimastel aastatel hüppeliselt kasvanud. Järjest rohkem leiame Michelini-tasemel restorane ja need ei asu enam ainult Tallinnas või Tartus, vaid ka täiesti väikestes maakohtades. Vaadake, kui palju on meil kodukohvikuid ja pererestorane ning kui palju korraldatakse kodukohvikute päevi. Ja need on ikka pööraselt populaarsed! Kui inimesed millestki selgelt huvituvad, tuleb sellest ka saateid teha.
Aga „Maitserännaku“ projekti käivitamise juures oli veel üks väga oluline põhjus. Nimelt sai mulle varasemate erinevate teleprojektide käigus selgeks, et Eestimaal elab ikka veel väga palju inimesi, kelle teadmised Eestimaast lõpevad Tallinnaga. Ja see ei ole nali! Need inimesed on võib-olla käinud Egiptuses või Tenerifel, aga mitte kunagi Võrus, ning nad ei tea, milline elu käib Pärnus. Saaremaast ja Hiiumaast pole mõtetki rääkida ning Kihnu, Ruhnu ja Piirissaar asuvad nende teadvuses täiesti teisel planeedil. Me oleme siin Eestis väga palju vaeva näinud, et tutvustada Eestimaad välismaalastele, et neid siia meelitada, aga meie oma inimesed?! See teadmine üllatas ja pani sügavalt järele mõtlema, et äkki saame meie siin midagi paremaks muuta.
Kas oli mõni isiklik kogemus, mis pani nägema, et just toidul on eriline jõud inimesi ühendada?
Toit on läbi ajaloo olnud inimeste ühendaja. Perekondlikud ja kogukondlikud sündmused – pulmad, matused, jaanipäevad, jõulud – on alati seotud ühise toidulauaga. Laua ääres muutub suhtlus loomulikuks ja pingevabaks.
Olen teinud ka kümme aastat loodussaadet „Osoon” ja selle tegemise käigus teinud Eestimaale mitu tiiru peale. Ja nüüd kahe asja liitmisel sündiski projekt „Maitserännak Eestimaal”.
Mis oli kõige üllatavam või liigutavam hetk sarja filmimise käigus?
Kõige üllatavam oli näha, kui lihtsalt saab läbi toiduteema inimestega jutule. Ka paigad, kuhu tavaliselt kaameraid ei lubata, muutusid kättesaadavaks: nunnaklooster, presidendilossi tagatoad, Peipsi-äärsed vanausuliste kodud. Ja need muidu kättesaamatud kohad mõjusidki uudselt ja põnevalt.
Milline võttepäev jäi rohkem meelde?
Üks neist oli see, kui tippkokk Roman Zaštšerinski pidi minema langevarjuhüppele. Arvestades tema kõrgusekartust, olime kõik valmis klassikaliseks „Ei, aitäh!“ vastuseks. Alternatiivplaan oli selge – ta teeb instruktoritele süüa. Aga Roman otsustas hoopis hüpata. Ja hüppaski! Sellel hetkel saime aru, et elu ei loe meie stsenaariumeid mitte kunagi lõpuni läbi. Aga tegelikult tegid kõik need ootamatud olukorrad saate emotsionaalseks ja see vaatajatele meeldiski.
Millist rolli mängib toidukultuur integratsioonis?
Toit on kultuuri osa, mida julgetakse kõige kergemini proovida. See loob kontakti, tasandab suhtlusbarjääre ja aitab erinevatel inimestel teineteist mõista. Ma arvan, et see on integratsiooni jaoks üks kõige loomulikumaid algusi. Küll need rahvariideseelikud ja laulupidu ka järele tulevad.
Mida märkate vene kodukeelega vaatajate puhul – kuidas nad sarja vastu võtavad?
Pärast saatesarja eetrisse jõudmist saime väga palju tagasisidet ja tunti huvi saates nähtud paikade ja inimeste vastu. Ma tean nüüd päris mitut eestlast, kes käivad silmusid ja teisi kalu ostmas Narvas ja just nimelt Sergei käest. Väga paljud televaatajad on öelnud, et võtavad kindlasti järgmistest setu kuninga valimistest osa. Ka Saaremaa ja Hiiumaa vastu on huvi olnud suur.
Lisaks sellele, et Eestimaa saab paremini tuntuks, on siin ka keeleõppeks suurepärased võimalused. Keelekursused on küll toredad, aga läbi praktika õpitakse keelt ikkagi kõige paremini. On hea meel, et meil õnnestus panna inimesed mööda Eestimaad ringi liikuma ja loodame, et omavahel ka suhtlema.
Millist sõnumit soovisite sarjaga edastada?
Julgust minna uusi kohti ja inimesi avastama. Alati pole päris tõde see, mida kuskil kirjutatakse või mida keegi on justkui kuulnud. Oma kogemus on see, mida saab päriselt usaldada.
Kas olete saanud tagasisidet inimestelt, kelle arusaam Eestist või selle kultuurist muutus sarja vaadates?
Otse pole loomulikult keegi tulnud ütlema, et minu arusaam Eestist ja siinsest kultuurist pärast sarja vaatamist on totaalselt muutunud. Aga arvestades seda, kui palju meile on hiljem kirjutatud ja kui palju on öeldud, et see on meie pere lemmiksaatesari, tahaks uskuda, et mingi väikse nihke me inimestes suutsime ikkagi esile kutsuda.
Ja mida tahaks veel öelda, on see, et Peipsi-äärsed vanausulised, setud oma kuningaga, kihnlased kajakamunade ja hülgeliha söömise traditsiooniga – kõik see eksisteerib tänapäeval Eestis täiesti autentsel kujul. Need ei ole muuseumirahvad, vaid täiesti elav kultuur.
Milline oleks ideaalne jätk „Maitserännakule“?
„Maitserännak“ olialgusest peale julgelt ülesehitatud saatesari. Kahe hooajaga on tippkokkadest saanud tippsaatejuhid ja nende potentsiaal pole kaugeltki veel ammendunud. See on alles algus. Eestis on veel palju lugusid, mis ootavad nende abiga lahti rääkimist.