Kui olete kunagi internetist otsinud märksõnu „elu Eestis“, „Eestisse kolimine“ või „Eesti kultuur“, olete suure tõenäosusega sattunud nägema ka Manan Anwari. Tema YouTube’i videod ja artiklid on juba aastaid aidanud Eestisse tulijatel selle väikese Balti riigi elust paremini aru saada. Ometi peitub selle mahuka nõuannete varamu taga inimene, kes saabus Eestisse üsna väheste teadmistega sellest, mis teda siin ees ootab.
Pakistanist pärit Manani teekond Eestisse algas 2014. aastal. Elukutselt insener, ei otsinud ta muinasjutulist elu ega kohta, kuhu kogu eluks jääda. Ta lihtsalt tahtis magistrikraadi.
„Mul vedas, et sain Eestisse tulekuks Erasmuse stipendiumi. Siia tulek ei olnud tegelikult miski, mida eraldi plaanisin – ma ei teadnud Eestist kuigi palju,“ selgitab Manan. „Olen kohanud palju inimesi, kes on rääkinud, et nad armusid Eestisse ja tulid seejärel siia elama. Minuga nii ei olnud.“
Nagu kala kuival
Üleminek Pakistani elavast saginast Eesti tagasihoidlikku vaikusesse oli tohutu kultuuriline hüpe. Mananile tundusid need kaks keskkonda „diametraalselt vastandlikud“.
„Siin on nii palju rahu ja vaikust. Pakistanis on kõikjal, kuhu lähed, müra, sagin ja rahvamassid. Teen vahel nalja, et olin nagu kala kuival maal – ja siis õppisin kuidagi nõnda elama,“ ütleb ta.
Kohanemine oli Mananile nii füüsiline kui ka emotsionaalne maraton. Eesti legendaarsed talved ja kohalike inimeste stoiline loomus osutusid talle kõige suuremateks katsumusteks. „Keegi ei hoiatanud mind, kui pikaks ja pimedaks talv kujuneb. Ja inimesed olid nii vaiksed, kinnised ja eemalolevad. See oli väga suur väljakutse ja pidin siin elamiseks ja kohanemiseks ennast päris palju muutma.“
Sellest, mis oli mõeldud olema ajutine õppeperiood, kujunes peagi välja midagi enamat. Enne viimase semestri algust sai Manan töökoha autotööstuse elektroonika valdkonnas. Ta töötas selles ettevõttes mitu aastat, harjudes tasapisi kohaliku eluviisiga. „Kui peale välimuse on olemas mingeid Eesti väärtusi, mis teevad inimesest eestlase, siis arvan, et need kõik said minusse sisse süstitud,“ naerab ta.
Omal käel väljanuputamisest teiste aitamiseni
2014. aastal valitses Eestis välismaalaste jaoks tõeline „infovakuum“. Igapäevased asjad, mida kohalikud pidasid iseenesestmõistetavaks, olid uutele Eestisse tulijatele täiesti arusaamatud. Manan veetis oma esimesed aastad katse-eksitusmeetodil õppides ja just see protsess tekitas temas soovi olla teistele sillaks.
„Pidin palju asju ise välja nuputama ja arvasin, et oleks kasulik jagada seda, mida olin õppinud, et teised ei peaks sama protsessi läbi tegema.“
Sellest soovist sai alguse tema tee viljaka sisuloojana. Ta hakkas kirjutama suurematele uudisteportaalidele ja lõpuks otsustas luua YouTube’i kanali, milles käsitleb teemasid alates eesti keele nüanssidest kuni talvevarustuse praktiliste küsimusteni. „Olen kangekaelne mees,“ ütleb ta naeratades. „Ma tegelesin sellega väga pikka aega. Käsitlesin peaaegu kõike, mida Eestis vaja teada on.“
Oma loo jagamine ei olnud tema jaoks aga ainult teiste aitamiseks – see aitas ka teda ennast. Pakistanis oli tal suur suhtlusringkond, kuid Eestis tuli tal kõike nullist alustada. See jättis jälje tema vaimsele tervisele. „Hakkasin jagama oma mõtteid, ideid ja tundeid. Sain palju kriitikat, kuid ka palju tuge ja mõistmist. See tekitas minus tunde, et ma ei ole üksi.“
Keeleõppega aju ümberhäälestamine
Mananile oli lõimumisel kõige olulisem samm keele õppimine. Tema jaoks ei ole eesti keele õppimine lihtsalt suhtlusvahendi omandamine, vaid psühholoogiline muutus. Nüüd soovitab ta kõigil, kes jäävad siia kauemaks kui kuuks, hakata kohe eesti keelt õppima.
„Asi ei ole ainult keeleoskuses, vaid teises keeles rääkimine häälestab su aju ümber,“ selgitab ta. „Kui räägid eesti keeles, hakkad mingil määral ka eestlaslikult mõtlema ja asjadest veidi paremini aru saama. Ma ei tea, mis maagia see on, aga see tõesti toimib.“
Tema jaoks saabus oluline läbimurre Integratsiooni Sihtasutuse keelekursusel, kus keskenduti täielikule keelekümblusele. „Integratsiooni Sihtasutuse kursus oli parim, sest seal rakendati täielikku keelekümblust. Inglise keeles ei tohtinud rääkida. Esimesed korrad olid tõesti närvesöövad – tundsin end seal kõige rumalama inimesena. Kirjutasin neile isegi ühe väga pika e-kirja, milles palusin neil asju rahulikult võtta ja minuga leebemalt käituda. Aga lõpuks harjusin selle lähenemisviisiga ära ja sellest kujunes väga hea õppimiskogemus.“
Programmi juhtis Mall Pesti, kes on Eesti ühe armastatuima keeleõpiku „E nagu Eesti“ kaasautor. „Mul õnnestus ka temaga kohtuda ja see oli minu jaoks tõeline fännihetk,“ ütleb Manan. Selle hetke jäädvustamiseks tegid nad ka ühise foto.
Sinimustvalge väljateenimine
2024. aastal, peale kümmet aastat Eestis elu ülesehitamist, sai Mananist ametlikult Eesti kodanik. See protsess nõudis kannatlikkust: aastaid Eestis elamist ja töötamist, B1-taseme keeleeksami ja kodakondsuse eksami sooritamist ning tema puhul ka Pakistani kodakondsusest loobumist. Manani jaoks muutis tulemuse veelgi tähenduslikumaks just see, et ta pidi selle nimel pingutama.
„Pakistani kodakondsus, millega ma sündisin, ei olnud midagi sellist, mida oleksin pidanud välja teenima – see lihtsalt anti mulle sünniga kaasa. Aga Eesti kodakondsuse puhul tunned tõesti, et oled selle välja teeninud.“
Mananile oli B1-taseme keeleeksam kõige stressirohkem osa. Kui lõpuks saabus teade eksami sooritamise kohta, valdas teda puhas rõõm. „Ma tunnen nii paljusid inimesi, kes on eksamit teinud kaks, kolm või neli korda ja kel jääb ikka lävendist üks või kaks punkti puudu. Õnneks läbisin ma selle esimesel katsel. See oli üks mu elu kõige õnnelikemaid e-kirju.“
Kuigi ta peab oma passi väga kalliks, on tal tulevastele uutele kodanikele mõeldes üks soov: et see hetk muudetaks pidulikumaks. „Sa töötad kaheksa või üheksa aastat millegi nimel ja siis lähed Politsei- ja Piirivalveametisse, kus ulatatakse sulle üle laua dokumendipakk ja ongi kõik,“ naerab ta. „Sooviksin, et Eestis oleks kodakondsustseremoonia või vande andmise tseremoonia. See muudaks selle hetke palju tähenduslikumaks.“
Eesti ei sobi kõigile
Hoolimata sügavast kiindumusest oma uude kodumaasse jääb Manan realistiks. Ta hoiatab, et see riik on „nišitoode“ ega sobi igale iseloomule.
„Eesti on väga nišikas paik. See ei sobi kõigile. Kui vajad palju melu, rahvamasse, lärmi ja saginat, siis Eesti ilmselt sulle ei sobi. Sa pead aru saama, millised on su eesmärgid. Mida soovid Eestis olles saavutada ja millest oled valmis selle nimel loobuma? Iga kolimisega kaasneb oma hind.“
Kuigi väikeses riigis võivad karjäärivõimalused üsna kiiresti otsa saada, toob Manan esile perede võrreldamatu elukvaliteedi. „Kui mul oleks lapsi, oleks Eesti üks väheseid kohti, kus ma tahaksin oma perekonda kasvatada. See riik sobib selleks väga hästi.“
Läbinisti eestistunud
Nüüd naljatab Manan, et on sügavalt „eestistunud“. Ta hindab oma privaatsust, hoiab bussipeatustes alateadlikult teistest eemale ja on saunatraditsiooni täielikult omaks võtnud.
„Saun on oma olemuselt täiesti vastupidine sellele, milline Eesti ise on. Sa istud võõrastega koos pimedas, kuumas ruumis, alasti ja tihedalt üksteise vastu surutuna. Alguses tundus see nii imelik, aga nüüd ma tõesti armastan saunas käimist. See justkui tasakaalustab eestlaseks olemise äärmusi.“
Ta on märganud sama muutust ka oma väiksemates igapäevastes harjumustes.
„Juba enne COVIDit mäletan, kuidas vaatasin bussipeatustes ja rongijaamades ootavaid inimesi, kes seisid üksteisest täpselt parajal kaugusel. Olen kindel, et kui võtaksid joonlaua ja mõõdaksid, oleks vahe täpselt kaks meetrit. Aga lõpuks hakkasin minagi nii tegema. See lihtsalt tundus täiesti loomulik.“
Võib-olla on see kõige selgem märk sellest, kui suureks osaks temast on Eesti saanud. Hiljuti esitati talle küsimus, mis pani teda mõtlema: kumb on kõigi nende aastate jooksul rohkem muutunud – kas Eesti või tema ise? Tema vastus ei ole päris ühene. Eesti on muutunud, aga nii on ka tema. Harjumused, mis kunagi tundusid võõrad, on nüüd saanud loomulikuks.
Praegu ei ole Mananil suurt plaani selle kohta, mida tulevik toob. Ta ei ole kunagi olnud suurte plaanide tegija. Ta eelistab võtta asju nii, nagu need tulevad. Aga mida tahes järgmine peatükk ka ei tooks, jääb Eesti alati osaks tema loost.
„Ma olen Eesti kodanik ja see maa on mulle südamelähedane. Eesti jääb alati osaks minust, ükskõik kuhu elu mind ka ei viiks,“ ütleb ta.
Kohanemisprogramm Settle in Estonia on mõeldud Eestisse saabunud uussisserändajatele ja nende pereliikmetele. Uussisserändaja on inimene, kes on saabunud Eestisse pikemaks ajaks ja elanud siin vähem kui 5 aastat. Näiteks võivad uussisserändajatena Eestisse saabuda sõjapõgenikud, kellele Eesti pakub rahvusvahelist või ajutist kaitset, aga ka tavarändega Eestisse tööle või õppima tulnud inimesed. Kohanemisprogramm Settle in Estonia on osalejatele tasuta. Pakume nii keeleõpet kui ka teisi Eestis igapäevaeluga hakkamasaamiseks vajalikke koolitusi. Loe lähemalt ja registreeri: https://integratsioon.ee/kohanemine. Kohanemisprogrammi kaasrahastatakse Euroopa Liidu ja riigieelarvelistest vahenditest.