2025. aasta lõimumispreemiate laureaat kategoorias „Lõimumise raudvara“ on Natalia Ermakov, Eesti Kirjandusmuuseumi vanemteadur ja Eestimaa Rahvuste Ühenduse juht. Ta on pühendunud Eestis elavate rahvuste ühendamisele ja kultuuridevahelise mõistmise edendamisele. Natalia eestvedamisel toimuvad Eestimaa Rahvuste Foorum ja Etnolaat, mis toovad kokku eri rahvaste kogukonnad. Ta on loonud võimalusi rahvusvähemuste lõimumiseks ja pärimuskultuuri nähtavuse suurendamiseks. Natalia Ermakovi teadus- ja kogukonnatöö aitab hoida ning väärtustada Eesti kultuurilist mitmekesisust. Ta on pühendunult loonud sünergiat keele- ja kultuurikogukondade ja teadlaste ning kunstnike vahel. Natalia töö on elav tõestus, et kultuuriline mitmekesisus on meie ühine rikkus.
Natalia Ermakov räägib intervjuus oma teekonnast, väärtustest ja unistustest, mis kujundavad tema tööd Eesti kultuurilise mitmekesisuse hoidjana.
Kuidas jõudsite selle tundeni, et soovite panustada Eesti kultuurilise mitmekesisuse hoidmisesse ja rahvustevahelise mõistmise edendamisse?
Olles õppinud, töötanud ja suhelnud väga erineva kultuuritaustaga inimestega, hakkasin järjest selgemalt tajuma, kui palju rikkust ja samas ka mõistmatust meie ühiskonnas kõrvuti eksisteerib. Pealtvaatajaks selles protsessis ma polnud kunagi. Esimesest päevast Eestis olin seotud soome-ugri liikumisega Eesti-Mordva Seltsi ja Ersa Kultuuriühingu Sjatko kaudu, otsesеlt ka Eestimaa Rahvuste Ühenduse kogu tegevusega, kuna Mordva selts on ERÜ liige. Palju on aidanud ka tegevus Fenno-Ugria Asutuses. Sisemine vajadus anda oma panus rahvustevahelise mõistmise edendamisse oli loomulik nii minu õppimise kui ka töötamise protsessis. Sügavamalt olen mõelnud sellele, kui ma lõin pere ja sündisid lapsed. Esitasin endale küsimuse, mida ma võin teha, et minu lastel, mul endal ja kaasteelistel oleks hea elada ja koos eksisteerida Eestimaal.
Kas mäletate mõnda hetke või kogemust, mis kinnitas, et see ongi teie tee?
Jah, selliseid hetki on olnud mitu. See on minu inimesed minu ümber, minu perekond, mu koostöö erinevate rahvustega nii Eestis kui ka üle maailma. Kui sai kaitstud doktoritöö Tallinna Ülikoolis, siis avanes ka teadusmaailm Eesti Keele Instituudis, Helsingi Ülikoolis ja nüüd vanemteadurina Eesti Kirjandusmuuseumis. Olen tänulik, et siin Eestis saan rakendada oma teadmisi nii kultuuri kui ka teaduse vallas. See ongi minu tee, millele tahan pühenduda.
Mis on teie jaoks kõige olulisem põhimõte, millele rahvustevahelist koostööd üles ehitate?
Kõige olulisem põhimõte on vastastikune austus ja väärtustamine ning kindel soov teha midagi head, mis soojendab ja annab inspiratsiooni edaspidiseks koostööks ja arenguks. See tähendab valmisolekut kuulata, mitte hinnata, ning aktsepteerida ja alati leida selleks aega. Seda ma muidugi õpin minu kolleegidelt, kes on minu jaoks suureks eeskujuks ja toeks!
Eestimaa Rahvuste Foorum ja Etnolaat on juba traditsioonid. Mis on nende ürituste juures kõige olulisem väärtus, mida ehk laiem avalikkus ei märka?
Eestimaa Rahvuste Ühendus jätkab 24. septembril 1988 kogunenud ja Eesti iseseisvuse taastamist toetanud I Eestimaa Rahvuste Foorumi tööd. Ühenduse põhiline eesmärk on tänaseni samaks jäänud — esindada rahvusvähemusi riigi ja kohaliku omavalitsuse tasandil, teadvustada rahvuskultuurilist identiteeti ning arendada koostööd eestlaste ja teiste siin elavate rahvuste vahel. Foorum on ainulaadne Eesti esindusorgan, mis igal aastal on pühendatud aktuaalsele teemale. Foorum võtab vastu deklaratsioone ja teeb avaldusi, mis kajastavad rahvusvähemuste olukorda Eestis. Kõige olulisem väärtus on, et meie inimesed tohutult palju panustavad oma tegevusega Eesti ühiskonda, vaatamata paljudele raskustele, mis kerkivad esile.
Etnolaat on osa Eestimaa Rahvuste Foorumist, kus saab näha meie kultuurilist mitmekesisust. See on üritus, kus on esindatud rahvuskäsitöö ja rahvusköök ning rahvuskollektiivide kontsertprogramm, ja seda kahel päeval.
Kuidas te ise mõtestate sõna „lõimumine“ – kas see on teie jaoks pigem teadlik tegevus või kultuuride loomulik kooskasvamine?
Minu jaoks on lõimumine mõlema kombinatsioon. See vajab teadlikke samme ja toetavat raamistikku, kuid samas ei saa seda sunniviisiliselt esile kutsuda. Kõige tugevam lõimumine toimub siis, kui loodud on keskkond, kus kultuuride loomulik kooskasvamine saab toimuda vastastikusel huvil ja vabatahtlikul osalemisel.
Milliseid muutusi olete aastate jooksul Eesti ühiskonnas täheldanud? Mis muudab teid lootusrikkaks?
Olen märganud, et avatus ja huvi erinevate kultuuride vastu on kasvanud. Positiivne on ka see, et rahvusvähemuste teemad on üha sagedamini osa avalikust arutelust, mitte vaid kitsama ringi mure. Lootust annab teadmine, et meie noorem põlvkond on kaasatud ja dialoog on muutunud vajalikuks osaks ühiskondlikust arengust.
Milline hetk või projekt on teile endale kõige südamelähedasemaks kujunenud?
Südamelähedasemad on projektid, kus näen otsest mõju inimestele – näiteks kui keegi ütleb, et on tänu ühisele tegevusele tundnud end Eestis päriselt kaasatuna või inimesed on tänulikud või said teada midagi põnevat. Need hetked annavad kogu tehtud tööle sügavama tähenduse.
Millised on järgmised sammud või ideed, mille suunas sooviksite rahvustevahelist koostööd Eestis arendada?
Me soovime tähistada rahvuste päeva 24. septembril lipupäevana. See innustaks eestimaalasi märkama, väärtustama ja hoidma nii oma kui ka kaasmaalaste rahvuskultuuri — meie ühist kultuuririkkust. See suurendaks üksteisemõistmist ja tugevdaks meie ühtehoidmist, mille tulemusena Eesti meie kõigi koduna oleks sidusam ja terviklikum. Kõik rahvuskogukonnad ja igaüks meist väärib tähtpäeva, mis toob meid kokku ühises pühendumuses Eestile.
Millest unistate, kui mõtlete Eesti rahvusvähemuste nähtavuse ja kaasatuse tulevikule?
Minu unistus on Eesti ühiskond, kus rahvusvähemuste nähtavus ja kaasatus ei ole eraldi teema, vaid loomulik osa ühiskonna toimimisest, et Eesti oleks maa, kellelt võetakse eeskuju. Soovin, et iga inimene, sõltumata oma rahvuslikust taustast, tunneks, et tal on siin hea elada ja ta hooliks ühisest tulevikust.