Integratsiooni Sihtasutuse koostööpartnerid teevad igapäevaselt tööd selle nimel, et Eestis elavad uussisserändajad saaksid vajalikku tuge ja tunneksid end siin koduselt. Selles lugudesarjas anname neile hääle, et rääkida oma tööalastest rõõmudest, väljakutsetest ja õppetundidest. Seekord jagab oma mõtteid ja tutvustab oma tegemisi Rakvere linnavalitsuse sotsiaalosakonna juhtumikorraldaja Mare Roov.
Rakvere linnavalitsuses juhtumikorraldajana töötava Mare Roovi silmadesse toob sära, kui saab kellelegi päriselt abiks ja toeks olla. “Mulle meeldib kuulata, aidata ja suunata. See töö pakub mulle võimaluse panustada kogukonda teistsugusel moel,” toob Mare välja, mis teda igapäevatöös innustab.
Mare on sillaks kohaliku süsteemi ning uussisserändajate, sõjapõgenike ja tagasipöördujate vahel. Ta seisab Eestisse hiljuti elama tulnud inimese kõrval nii esimeste praktiliste sammude kui sügavama kohanemise juures. Rakveres ja laiemalt Lääne-Virumaal elab uussisserändajaid maailma eri paigust: lisaks Ukraina sõjapõgenikele puutub Mare oma igapäevatöös kokku ka filipiinlaste, süürlaste, venelaste, valgevenelaste, soomlaste ja albaanlastega.
Rõõm noore inimese edusammude üle
Kui paluda Marel meenutada tööhetke, mis on talle erilist südamesse läinud, tõuseb esmalt esile ühe Süüria perekonna lugu. Pere oli Eestis elanud ligi kaheksa aastat, kui Mare nendega esmakordselt kokku puutus. Pere vanem poeg õppis ametikoolis ehitust, kuid õpingud olid rasked: eesti keel ei olnud veel selge ning eriti nõudis pingutust matemaatika. Ema ja isa ei saanud keeleoskuse puudumise tõttu poega õpingutes aidata.
Mare hoidis noormehega kontakti ja toetas teda nii, kuis oskas. Möödunud kevadel õnnestuski noormehel ametikool lõpetada. “Kevadel pärast aktust tuli ta oma lõputunnistusega minu töö juurde. Noorel mehel silmad särasid, ta oli väga õnnelik,” on Mare noore inimese saavutuste üle uhke. “Tänu ametikooli lõpetamisele õnnestus tal leida ka erialane töö ehitusfirmas, kus töötab tänaseni.”
Just sellised hetked kinnitavad Marele, et igapäevane vaikne tugi ja järjepidev kohalolek võivad uue tulija jaoks olla määrava tähtsusega.
Jagatud murest saab pool
Kuigi Mare tuleb tööle alati rõõmuga, ei ole pääsu ka rasketest hetkedest. “Kõige keerulisemad on olukorrad, kui inimene satub kriisi ja vajab kiiret abi, kuid ametlikud protsessid liiguvad aeglaselt,” toob ta näite sagedasest murekohast. “Sellistel hetkedel on rahulikuks jäämine paras väljakutse. Olen õppinud, et läheneda tuleb sammhaaval, kaasates vajadusel teisi spetsialiste. Kõike ei pea üksi lahendama. Toetun paljuski oma meeskonnale ja samas valdkonnas töötavatele teiste omavalitsuste kolleegidele.”
Euroopa Sotsiaalfondi+ projektiga “Kohalike omavalitsuste toetamine lõimumise, sealhulgas kohanemise teenuste pakkumisel” on koos Rakverega liitunud kaheksa omavalitsust. Lõimumis- ja kohanemisvaldkonnas tegutsevate kolleegidega on Mare sõnul tekkinud tugev võrgustik, kellega kohtutakse regulaarselt, et jagada muresid ja rõõme. “Oleme omavahel justkui meeskonnaks kasvanud. Kui tööl tekib probleem, ei ole mul vaja seda üksi lahendada, vaid küsin teistelt, kuidas nemad on sellisel puhul abi saanud. Meil käib päris tihe suhtlus,” on Mare tänulik kaasamõtlejate eest.
Koostegemised loovad kuuluvustunde
Kuigi suure osa Mare igapäevatööst moodustavad uussisserändajate praktilised küsimused, näiteks kuidas leida elu- või töökohta, ja ametkondadega suhtlus, peab ta oluliseks korraldada ka kogukonda liitvaid ja vaimset heaolu toetavaid tegevusi. Ta veab töötube ja organiseerib väljasõite, mis on uussisserändajate seas väga hinnatud.
“Inimesed on olnud väga tänulikud. Kui neid tänaval kohtan, siis tervitame ja küsime, kuidas läheb, ja sellele järgneb küsimus, millal me järgmisele väljasõidule läheme või mis üritus meil järgmisena tuleb. Sellised hetked annavad tööle tõelise sisu ja tähendusliku mõõtme,” märgib ta.
Ühiselt veedetud aeg toetab nii keeleõpet, Eesti ajaloo ja kultuuriga tutvumist kui ka vaimset tervist, andes ruumi muremõtete hajumiseks. Väljasõidud on viinud inimesi üle Eestimaa: külastatud on Tallinna vanalinna, Narvat, Tartut, Saaremaad, Ida-Virumaad ja Setomaad.
“Setomaa reisil oli meil ka väike vaimse tervise koolitus, mida viisid läbi psühholoogid. Soovijad said psühholoogiga nõu pidada ja panna endale aja järgmiseks vestluseks,” kirjeldab Mare. Alguses olid osalejad skeptilised: “Öeldi, et mul on kõik korras, mul ei ole abi vaja, kuid pärast koolitust hakkasid inimesed avanema. Räägiti lastest ja raskustest koolis, enda väljakutsetest eesti keele õppimisel ning kõigest muust, mida seni oli hoitud endale.”
Teekond raamatupidamisest lõimumiseni
Kuigi Mare töötab täna lõimumis- ja kohanemisvaldkonnas, on see tema jaoks veel küllaltki uus maailm. “Olen hariduselt raamatupidaja ja töötasin selles ametis 42 aastat, millest 21 aastat kohalikus omavalitsuses. Just tänu kohalikus omavalitsuses töötamisele olen palju kokku puutunud ka sotsiaalteemadega,” ütleb ta.
Ühel hetkel tundis ta, et soovib karjäärialast muutust. “Kuna mulle meeldis teisi aidata, eriti tegeleda lastega, läksin õppima lapsehoidjaks ja lasteaiaõpetaja assistendiks. Lõpetasin vastava kursuse, sooritasin eksami ja sain lapsehoidja kutsetunnistuse, tase 5. Minu soov oli esialgu töötada lastehoius lapsehoidjana ja võibolla hiljem avada ka oma väike lastehoid.”
Saatusel olid aga teised plaanid. Marele tehti pakkumine tulla asendama lapsepuhkusel viibivat kolleegi Rakvere linnavalitsuse sotsiaalosakonnas – see oli pakkumine, millest kasvas välja tema tänane töö ja kutsumus.
Artikkel ilmus kohanemise valdkonna koostööpartnerite uudiskirjas.