Päikselisel 7. augusti lõunal istus UNHCR maha koos kommunikatsiooniuuringute professori dr Triin Vihalemma, Pärnu linna lõimumiskoordinaatori Iryna Zotovychi, matemaatikaõpetaja Celal Yildirimi ja tudengi Shorok Alsuleimaniga Paides iga-aastase Arvamusfestivali kultuuririkkuse laval, et arutada, mida tähendab identiteet ja kuuluvustunne sundümberasumise kontekstis.
Vestluses põimusid isiklikud lood, professionaalsed kogemused ja teadustöö, kuid erinevatest taustadest hoolimata jõudsid kõik panelistid sarnase tõdemuseni: kuuluvustunne ei sünni sellest, et inimene jätab oma mineviku seljataha, vaid sellest, et tal on võimalus ehitada sellele uus tulevik.
Muutuv identiteet
Süüriast pärit Shorok jõudis Eestisse 16-aastaselt. „Ma tunnen ennast nagu eestlane, kuid mu lapsepõlv on Süüria moodi, Araabia moodi,“ selgitab ta. „Ma sündisin, kasvasin ja elasin Süürias, kuid pidin sealt lahkuma sõja pärast. Põgenesin Türki, elasin seal, oskan ka türgi keelt ja mulle väga meeldib türgi kultuur. Kui saabusin Eestisse, tundsin, et nüüd on rahulik, saan oma elu üles ehitada ja palju asju teha.“
Tema jaoks ei ole identiteet seotud ainult ühe riigi või kultuuriga. Süürias veedetud lapsepõlv, aastad Türgis ja täiskasvanuks saamine Eestis on kõik osa sellest, kes ta täna on.
Celal jõudis Eestisse hoopis teises eluetapis. Tal oli juba perekond, karjäär ja väljakujunenud kuuluvustunne. Küsimusele, kui suur osa temast on täna türklane, kurt või eestlane, vastab ta lihtsalt: „Võin öelda, et ma olen ikka inimene. Ei ole tähtis, kes sa oled – kas sa oled türklane, kurt või eestlane.“
Tema sõnul ei kadunud Eestisse kolides senine identiteet kuhugi. „Ma tulin siia oma kultuuriga. Ja kuna õppimine on terve elu, õppisin ma juurde,“ ütleb ta. „Õppisin ületama oma eelarvamusi.“
Üks neist puudutas eestlasi endid. „Kui tulin Eestisse, uurisin internetist, millised on eestlased. Seal öeldi, et eestlased on kinnised ja külmad inimesed. Aga kui hakkasin inimestega suhtlema, sain aru, et nad on väga head inimesed.“
Iryna saabus Eestisse 15 aastat tagasi, tükk aega enne täiemahulise sõja algust. Sel ajal elas Eestis ligikaudu 5000 Ukraina kodanikku, täna kümneid tuhandeid. Pärnu linna lõimumiskoordinaatorina näeb ta, et ukrainlased kohanevad täna kiiremini kui tema omal ajal, kuid samas on sõda muutnud veelgi olulisemaks oma kultuuri hoidmise.
„Kui nad tulevad võõrasse riiki ja hakkavad kaitsma enda kultuuri, siis see on nende jaoks turvaline koht,“ ütleb ta. „See on koht, kuhu nad saavad tulla, kus nad saavad end tunda kaitstuna. Ja tänases olukorras on see väga oluline tunne.“
Professor Triin Vihalemma sõnul ei tähenda lõimumine seda, et inimene peaks ühe identiteedi teise vastu välja vahetama. Pigem tekib kuuluvustunne siis, kui inimene saab kasutada oma kogemusi, teadmisi ja oskusi uues ühiskonnas ning näeb, et neid väärtustatakse.
Muutuvad rollid
Sunnitud ümberasumine ei tähenda üksnes identiteedi muutust. Sageli muutuvad ka rollid perekonnas, kogukonnas ja ühiskonnas.
Peamised Ukrainast saabunud põgenikud on olnud naised ja lapsed. Paljudel tuli hakata üksinda toime tulema nii praktiliste väljakutsete kui ka teadmisega, et lähedased on jäänud sõja keskele.
„Kui kedagi kõrval ei ole ja tunned, et oled üksi, sinu kodu on pommitatud, sinu pere ei ole terve ja sinu mees on ohus, siis mida teha?“ kirjeldab Iryna. „See igalt poolt muserdab sind ja see on väga keeruline.“
Tema sõnul hakkasid inimesed aja jooksul tuge leidma üksteisest.
„Nad hakkasid kogunema, kohtuma, rääkima ning jagama oma muresid ja kõike, mis neil toimub. Nad teavad, et nad ei ole enam üksi. See on väga oluline moment, et nad saavad hakkama koos.“
Shoroki jaoks tähendas Eestisse jõudmine võimalust võtta omaks täiesti uued rollid ja kujundada tulevikku viisil, mis sõja tõttu võimalik ei oleks olnud.
„Eesti andis meile väga palju võimalusi,“ ütleb ta. „Tulime siia ja kõik aitasid meid.“
Koos vanemate ning õdede-vendadega tuli õppida uus keel, kohaneda uue haridussüsteemiga ja alustada otsast peale. Täna õpib Shorok Eesti Maaülikoolis ning tema õde on lõpetanud Tallinna Ülikooli.
„Ma olen väga rõõmus, et olen saanud teha nii palju asju siin Eestis,“ räägib ta. „Sõjas ei saa keegi inimestele võimalusi anda. Kõigi eesmärk oli ellu jääda.“
Ka Celali teekond Eestis on toonud kaasa uusi rolle. Lisaks matemaatikaõpetaja tööle panustab ta aktiivselt kogukondadevaheliste sidemete loomisse ja lõimumise toetamisse.
MTÜ Satu kaudu on ta aidanud kokku viia erineva taustaga inimesi ning loonud võimalusi kohtumisteks, mis muidu võib-olla kunagi ei sünniks. Ühes projektis külastasid vabatahtlikud üksikuid eakaid inimesi. Nii kohtus Celal 84-aastase Lindaga.
„Tema sugulased olid talle öelnud, et ära kohtu selle türklasega,“ meenutab ta naerdes. „Aga Linda otsustas ikkagi kohtuda.“
Projekt lõppes ammu, kuid sõprus kestab siiani.
„Me kutsume teda oma vanaemaks, sest me ei saa Türki tagasi minna. Minu lapsed kutsuvad Lindat vanaemaks.“
Professor Triin Vihalemma sõnul ei sõltu kohanemine ainult keeleoskusest või ametlikest tugiteenustest. Sama olulised on oskused, mis aitavad inimestel uues keskkonnas suhteid luua, probleeme lahendada ja muutustega toime tulla.
„Keeleoskus on oluline, aga mitte ainukene asi,“ selgitab ta. „Nendest lugudest tuli väga hästi välja näiteks suhtlemisoskus, õppimisoskus, probleemide lahendamise oskus ja võime tagasisidet vastu võtta.“
Tema sõnul muutuvad need oskused eriti oluliseks olukorras, kus inimene peab oma elu uuesti üles ehitama. „Mida paremad on need üldoskused, seda viljakamalt võib toimuda ka keeleõpe ja kohanemine,“ ütleb ta.
Vihalemma sõnul on oluline, et inimesed näeksid oma tugevusi mitte ainult selles, mida nad juba oskavad, vaid ka selles, mida nad suudavad õppida ja uude keskkonda kaasa tuua. Just selline võime kohaneda ja samal ajal oma kogemustele toetuda aitab inimestel leida koha uues ühiskonnas.
Kogukond kui sild
Arutelu jooksul tuli korduvalt esile kogukonna tähtsus. Kõik panelistid rõhutasid, et oma kogukonda kuulumine ei takista lõimumist, vaid võib olla hoopis selle eelduseks.
Celal ei näe kogukonda lõimumise vastandina. Tema sõnul on kogukonna kõige olulisem eesmärk aidata inimestel uues ühiskonnas kohaneda.
„Kohanemine on meie kogukonna põhiline eesmärk,“ ütleb ta. „Mõnikord inimesed lihtsalt ei tea, kuidas kohaneda. Kogukond saab neid selles toetada.“
Tema sõnul õpetati neile juba algusest peale, et uude riiki elama asudes tuleb seda näha oma kodumaana. „Kui me elame teises riigis, siis see on meie uus kodumaa. Me tõesti vaatame niimoodi. See on meie kodumaa, sest me praegu elame siin.“
Just seetõttu korraldab kogukond üritusi, mis toovad kokku eestlasi ja välismaalasi ning tutvustavad Eesti kultuuri ja traditsioone. „Kui sa tunned ja austad seda kultuuri, siis sa lõpuks kohaned ja elad paremini,“ ütleb Celal. „Ma arvan, et kogukond ei ole oht. Kui inimesed usuvad, et nad kohanevad, siis see toimib.“
Sarnast muutust näeb ka Iryna Pärnus. Tema sõnul tekkisid esimesed kogukondlikud võrgustikud vajadusest üksteist toetada, kuid aja jooksul on nende roll oluliselt laienenud.
„Alguses oli ainult Ukraina Keskus ja inimesed tulid sinna sellepärast, et neil oli abi vaja,“ räägib ta. „Praegu õpime juba üksteiselt ja osaleda saavad kõik, sõltumata sellest, kust nad pärit on.“
Tema sõnul ei otsi inimesed enam ainult tuge, vaid soovivad üha rohkem mõista ühiskonda, mille osaks nad on saanud. Kogukonnas läbi viidud küsitlus näitas, et kõige suurem huvi ei olnudki oma kultuuri hoidmise, vaid Eesti elu tundmaõppimise vastu.
„Minu jaoks oli suur üllatus, et inimesi huvitas kõige rohkem see, kuidas elab tavaline eestlane,“ ütleb ta. „Millised on tema traditsioonid, mida ta teeb ja millest ta huvitub.“
Samal ajal näeb Iryna, et kogukonnad aitavad ka vastuvõtvat ühiskonda rikastada. „Me ei räägi enam ainult sellest, kuidas ukrainlasi toetada,“ ütleb ta. „Me räägime rohkem sellest, kuidas ukrainlased ise saavad panustada Pärnu arengusse või Eesti arengusse. Tulevad uued inimesed oma vaatega, oma kogemusega ja nad saavad seda jagada.“
Noorema põlvkonna jaoks võivad kogukonnapiirid olla veelgi hägusamad. Shorok ütleb, et tal ei ole Eestis palju ei araabia ega ka eesti sõpru. Selle asemel on tema tutvusringkond kujunenud eri rahvustest inimestest.
„Mul on väga erinevad sõbrad. Türklasi, araablasi, eestlasi ja teisi ka,“ räägib ta. „Ma ei saa öelda, et mul on ainult eesti sõbrad või ainult araabia sõbrad.“
Samas tunnistab ta, et vahel võib mitme maailma vahel elamine olla keeruline. „Minu araabia sõprade jaoks ma olen liiga eestlane ja eestlaste jaoks ma olen liiga araablane,“ ütleb ta. „Ma ei saa selle keskele võtta, kas ma olen eestlane või araablane.“
Ometi peab ta Eestit oma koduks. „Mul on praegu Eesti kodakondsus ja ma olen väga uhke. Täna saan öelda, et olen eestlane.“
Professor Vihalemma sõnul näitavad uuringud, et kogukonnad ja kontaktid kohalikega ei välista teineteist. Vastupidi. Oma kogukond annab turvatunde, samas kui suhted vastuvõtva ühiskonnaga aitavad luua usaldust, õppida keelt ja leida võimalusi ühiskonnaelus osalemiseks.
Võimalus unistada
Arutelu lõpus küsiti osalejatelt, mida tähendab nende jaoks edukalt uuesti üles ehitatud elu.
Shoroki vastus oli konkreetne: „Ma näen oma tulevikku Eestis. Kõik minu tulevikuplaanid on Eestis.“
Iryna jaoks tähendab uuesti üles ehitatud elu midagi lihtsat ja samas väga olulist. „See on turvaline tunne. Võimalus elada, võimalus töötada, õppida ja unistada ning teha plaane.“
Ka Celali vastus viis tagasi inimestevaheliste suheteni. Ta meenutas, kuidas pärast Eestisse kolimist ootas tema pere pikalt, et naabrid tuleksid neid tervitama, nagu tema kodumaal kombeks oli. Kui seda ei juhtunud, otsustas ta ise algatuse teha.
„See oli jõuluajal ja mõtlesin, et mina pean midagi tegema. Mina pean tutvuma nendega,“ rääkis ta. Ta ostis naabritele kingitused, koputas ustele ja tutvustas ennast. „Läks väga hästi ja me saime sõpradeks.“
Tema sõnul näitab see, et eestlastega ei ole raske sõbraks saada ning kuuluvustunne tekib sageli just väikeste igapäevaste kohtumiste kaudu.
Professor Vihalemma sõnul näitasid kõik panelistide lood erinevaid viise, kuidas inimesed saavad uuel asukohamaal ennast teostada. Mõne jaoks tähendab see haridusteed, teise jaoks teiste aitamist või kogukonna loomist. Ühine nimetaja on võimalus panustada, kuuluda ja vaadata tulevikku.
Paides kõlanud lood tuletasid meelde, et sundümberasumine muudab inimeste elu mitmel tasandil. Muutuvad rollid, suhted ja sageli ka arusaam iseendast. Kuid turvalisuse, võimaluste ja inimestevaheliste sidemete toel võib tekkida midagi uut: mitte ainult uus elu, vaid ka uus kuuluvustunne.