2024. aasta lõimumispreemiate laureaat kategoorias „Kultuuririkkuse aasta eripreemia“ on Anne Suislep. Ta on Haapsalu ja Läänemaa Muuseumide koosseisus tegutseva Iloni Imedemaa haridusjuht ning Haapsalu Noorte Huvikeskuse draamaringi juht. Anne tegi täpselt seda, milleks Kultuuririkkuse aasta ellu kutsuti – viis kokku Haapsalu kogukonna peredega, kes on saabunud mujalt, näidates mõlemale osapoolele kogukonna kultuurilist mitmekesisust. Teise algatusena kirjutas ja lavastas Anne Haapsalu Noorte Teatriga lavastuse „Ingerimaale“, mille tegemise käigus uuriti koos ingerisoome noortega oma päritolu ja loodi side oma juurtega. Anne mõtteid lõimumisteemadel saab lugeda allpool.
1. Miks olete otsustanud panustada tegevustesse, mis Eesti inimesi kokku viib?
Mulle tundub, et minu amet nii Iloni Imedemaal haridusjuhina kui ka Haapsalu Noorte Teatris lavastajana eeldabki seda, et inimesi tulebki Eestis kokku viia. Kokku viia erinevate lugude ja kunstide vahendusel. Ma lihtsalt ei kujutaks seda teistmoodi ette.
2. Mis neis tegemistes suurima rõõmu pakkus? Mis tuli üllatuseks? Aga proovikiviks?
Eks algul seoses koolivaheaja programmi ettevalmistusega oli ikka mure, et kas üldse leidub peresid, kes oleksid valmis oma maa kultuure tutvustama. Minu suureks rõõmuks ei tulnud neid kaua veenda. Kõik pered valmistusid kohtumisteks ülima põhjalikkusega ning tegemistesse olid kaasatud ka lapsed. Üllatas, et isegi, kui sa oled mõnda maad külastanud, siis on ikkagi lõputult asju, mida sa selle riigi kohta ei tea. Hea meel oli ka selle üle, et kõiki neid kohtumisi kajastas ka kohalik leht Lääne Elu, nii sai laiem publik tuttavaks meie kaaslinlastega.
Lavastusse "Ingerimaale" näitlejate valimine ei kulgenud nii lihtsalt. Algselt oli plaan kaasata ka mõni ingerisoome juurtega professionaalne näitleja. Need, kelle ingerisoome juuri ma teadsin ja pakkumise tegin, olid hõivatud teiste projektidega. Tekkis korraks kahtlus, kas üldse sel aastal jõuabki muude tegemiste kõrvalt lavastust välja tuua ja kas üldse mina olen see õige inimene seda tegema? Vastutus nii valusa ja tundliku teema käsitlusel oli suur. Kas ka noored on üldse valmis usaldama ja selle mängulise reisiga kaasa tulema? Õnneks olid! Nende pühendumus nii keerulise teema mängimisel oli imetlusväärne.
3. Kuidas täna ise tehtut hindate ja milliseid plaane teete selle põhjal tulevikus? Ka lõimumise seisukohalt.
Kuna Haapsalus elab ligi 40 eri rahvust, siis "Kultuuririkas Haapsalu" koolivaheaja programm võiks kindlasti tulevikus saada järje uute maade ja peredega. Iloni Imedemaa on selleks ju väga sobiv koht, kuna Ilon Wiklandil tuli hakkama saada sõjapõgenikuna uues riigis, Rootsis. Etendust "Ingerimaale" plaanime mängida ka järgmisel aastal. Kui kellelgi tekkis soov meie etendust näha, siis võib julgelt Haapsalu Noorte Teatriga ühendust võtta.
4. Kes olid need inimesed, kes on teid tänavu/üleüldse nende tegevuste juures aidanud/inspireerinud?
Minu põhitöö on väga inspireerivas keskkonnas koos suurepäraste töökaaslastega - Ilon Wiklandile pühendatud muuseumis Iloni Imedemaal, Haapsalus. Kindlasti on olulised jõuallikad olnud Ilon Wiklandi elu ja looming, mis annavad kinnitust, et rasketest hetkedest on võimalik välja tulla ning suure töö ja pühendumisega võib saavutada palju ilusat ja head. Minu tugisambaks on armsad kolleegid muuseumis, kellega koos ja kelle abil julgen ma ellu viia suuri ideid, mõnikord isegi selliseid, mis algul tunduvad ehk võimatud. Kummardus ja kallistused Maarja Kõutsile, Anton Pärnale, Laura Eichhorstile, Triin Reemannile, Katrin Ehrlichile , Rael Ojasoole, Merilin Seppile ja Kadri Laurile.
Ma olen ka tohutult tänulik nendele viiele perele, kes vabatahtlikult olid valmis tulema ja tutvustama oma maa kultuure Imedemaa koolivaheaja programmis "Kultuuririkas Haapsalu"- perekonnad van Schie, Strauss, Stamberg, Tervonen, Cullen ja Karydi.
Minu teine südamelähedane teema on teatri kaudu vahendada inimeste elulugusid. Seoses Haapsalu Noorte Teatri lavastusega "Ingerimaale" olen tänavu kohanud väga heldeid, andekaid, abistavaid ja hea huumoriga inimesi. Lavastus Ingerimaale sai teoks tänu nendele inimestele: Emmi Nasanova Säreverest, Sonja Nüganen Tallinnast, Kärolin Kikas ja Liina Kikas Vigalast, Triin Reemann, Uku Suislep, Tõru Kannimäe, Luise Stamberg, Tereese Stamberg Haapsalust, Taisto Uuslail Otepäält, Indrek Kalbus ja Taisto Raudalainen Tallinnast. Koostöö nendega oli väga-väga julgustav ja inspireeriv.
Kõige rohkem olen südamest tänulik meie esivanematele ja inimestele, kes oma lugusid seoses Ingerimaaga on jaganud. Paljud lood, mida kuuleb etenduses on alates 90ndate aastate keskelt intervjueeritud ja lindistatud Taisto Raudalaineni poolt. Need on väga-väga olulised ja loodetavasti saame neid kunagi raamatukaante vahelt ka lugeda!
5. Kui palju argielus teistest rahvustest inimestega kokku puutute? Mida on see juurde andnud? Mis on murelikuks teinud?
Kuna Ilon Wikland on maailmakuulus kunstnik, siis meie muuseumi külastavad inimesed üle kogu maailma, Jaapanist Islandini. Samuti on minu ämm pärit Leedust ja lisaks suhtlen ma oma endiste koolikaaslastega Soomest sotsiaalmeedia vahendusel. Kuulumine Lääne- Eesti Ingerisoomlaste Seltsi hoiab mind pidevalt ka kursis ingerisoome teemadega. Suhtlemine erinevate kultuuritaustaga inimestega on alati rikastav ja silmaringi avardav.
Hetkel ma valutangi südant kõige rohkem ingerisoome teemadel. Kas võibki nii juhtuda, et Stalini tahtmine saab teoks - hävitada üks rahvakild, keda keegi enam ei mäleta, isegi mitte ingerisoomlaste järeltulev põlvkond?
6. Mille poolest on lõimumine oluline? Millele soovitate suuremat tähelepanu pöörata?
Ma olen teismelisena pidanud samuti lõimuma uude kultuuri ja ma tean, et see ei ole üldse lihtne. Keeruliseks tegi selle minu jaoks see, kui pidin oma eakaaslastele hakkama seletama, et mu isa on ingerisoomlane ja Mauno Koivisto tagasipöördujate programmi raames oleme jõudnud tagasi oma esivanemate koju—Soome. Elasin ja käisin Soomes koolis aastatel 1997 - 2001. Koolikaaslased Soomes ei olnud ei programmist ega ka ingerisoomlastest üldse midagi kuulnud ja ma jätsin neile alguses väga kahtlase fantaseerija mulje. Kuna minu perekonnanimi oli tollal venepärane, siis automaatselt tähendas see neile ka seda, et olen pärit hoopiski Venemaalt.
Minu arvates teadmatus tekitab alati paksu pahandust ja eelarvamusi. Seepärast on oluline tutvuda erinevate kultuuridega juba varakult. Kui me kohtume Eestis mõne muu rahvuse esindajaga, siis tuleks võib olla kõigepealt pöörata tähelepanu sellele, mis meid ühendab ja seob. See tuleks esimestel kohtumistel kindlasti kasuks. Lõppude lõpuks oleme me kõik inimesed oma rõõmude ja muredega.
7. Olete selleaastase lõimumispreemia laureaat. Mida see tähendab teie jaoks ning kas ja millist jõudu annab see teile edaspidiseks?
See teeb südame väga-väga soojaks ja annab kinnitust, et olen oma energiat ja aega kulutanud õigetele teemadele. Emana närib alati hinge, et äkki oleksin proovisaali asemel võinud veeta päeva koos perega. Õnneks olen ma osa oma pereliikmeid kavalalt ka enda tegemistesse kaasanud ja oleme saanud niiviisi rohkem koos olla. Iga tunnustus ja märkamine annab jõudu tegeleda teemadega, mis on mulle südamelähedased.
